Üle pika aja mõni rida. Eile oli hädas õues tsillivate lasteaiaealistega. Kõik tahtsid Bga jalutada ning läksid vaidlema, kelle kord on. Lasteaiakasvatajatel peavad olema rauast kõrvatrumlid, ma olin pookurt kui tuppa tagasi sain, koertest ei maksa üldse rääkida. Bl käis pea kergelt ringi ja hingas kergendunult kui oma pessa lasti. Samas talle lapsed väga meeldivad, eriline lemmik on K. Paar päeva tagasi juhtusime minema hilisele pissile kui K oli veel vanematega õues ning pisut jalutas meiega kaasa. Kui laps tuppa kutsuti, jäi loomakene maja ette istuma ja keeldus edasi tulemast, pilk naelutatud välisuksele.
Eile aga tegime nii, et Suskin oli minuga ja tema rihma küljes rippusid kaks last. B jalutas Kga (või noh, see on idealistlik ütlemine, tegelikult seisid rohkem paigal ja unistasid) ja Kl oli saba, et kes peale teda tuleb ning seejärel omakorda kelle kord on. Lapsi häiris, et koerad nii palju kakasid. Üks küsis, kas neil on kõht lahti? Selgitasin siis tüünel häälel, et koerakesed on terve päeva kodus maganud ja see on neil esimene pikem jalutuskäik. Üks lapsevanem arvas, et ma hoian nüüd lapsi ka juba oheliku otsas. Ma arvasin, et mis sellest, las laps teeb mis tahab, peaasi et laps ei karju :P
Lõpuks jõudsime tuurilt tagasi koju. KÕIK tahtsid koeri uksest sisse saata, läks jälle vaidluseks. Tegin naljale lõpu ja ütsin, et koerad lähevad magama ja kõik. Et nüüd teevad kõik pai ja tsau... ja siis kahetsesin, sest alati oli keegi, kes polnud veel teisele koerale pai saanud teha ja ukse vahel käis hullemat sorti tunglemine. Suskin oli juba peaaegu kodus kui kamandati uuesti õue, sest üks lapsukene oli pisarate äärel ja paitegemisest kogemata kombel eemale jäänud.
Ei ole kerge see koeraelu kui oled lastelemmik :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar