Lapsepõlvesöök

Mida kaugemale lapsepõlv jääb, seda suurem igatsust tekib lapsepõlvesöökide järele. Üks selliseid lapsepõlve magustoite vanaema juures oli paks kissell. Vanaema armastas seda sageli keeta, see käis tal kähku ja võimaldas ära kasutada sahvrisse seisma jäänud moose või siis suvel kui marju rohkem aiast tuli kui purki-kõhtu läks, siis ka marju. See oli sõna otseses mõttes paks kissell. Meil tarretist ei tehtud, väga harva kui juhtus ja siis ka enamasti valmispakist ehk nn poolfabrikaadist. Oli kas selline kissell, mida sai süüa pudruga või saia kõrvale juua,  või siis paks kissell, mida pugisime külma piimaga. Eriti hea oli see murelikompotist, siis need tugevad mummud krõmpsusid hamba all ja maitsesid imehead :)

Täna tuli mul üle pika aja just selle paksu kisselli isu. Külmik on endiselt marjadest pungil, mitte küll nii hullusti kui talvel aga siiski, tuleb süsteemselt vähendada :P. Kiirelt vaarikas-mustikas kaussi suhkruga, värvi mõttes törtsukene arooniamahla lisaks ning ca poole liitri jagu vett ka. Lasin keema, pisut segasin et suhkur sulaks ning siis 2 spl tärklisega segatud vedelik sekka. Kohe tulelt maha ja läbi kiirelt segada. Lasta jahtuda ning süüa külma piimaga. Njammm... Aega võtab ca 10 minutit kui kiire sebija oled :D