Draama

Eile oli meil uinumisega suuremat sorti draama, ikka nende va pesakohtade pärast. Üks nendest on nagu peen looź teatris - kallis ja nõutud. Milliegipärast pressib sinna Suskin viimasel ajal ja väga ülbelt. Blacky on sellisest käitumisest muidugi väga häiritud. Aastaid on olnud kombeks hetkel, mil tuli kustub toas, marssida tal magamistuppa ja keerata end tähtsalt pessa. Aga nüüd?! Mis toimub nüüd?! Plika magab päevade kaupa rullis pesas ja vanurit ei austata mitte üks põrm!

Eile olin juba uinumas kui kuulen, kuidas mutikene närviliselt saalib elutoa ja magamistoa vahet ning heidab nõutuid pilke oma lemmikpesa suunas. Lõpuks ei aidanud muud kui ajasin end jalule, tirisin umbunes oleva Suskini pesast välja (oi see oli karm, kui see lilleke magab, sisi tooge kraana) ja käratasin mutikesele, et nii - pessa ja vaikus majja. Seejärel nügisin oimetu lillekese oma voodist minema (kuhu ta jalapealt oli varisenud ja edasi maganud) ning keerasin ise ka põhku.

On ikka loomad, ma ütlen. Meil on teine pesa ju ka aga see ei ole nii hea. Padi ei mahu sisse ja laiutada ka ei saa :P


Suskinil on jälle meeletu lähedusvajadus tekkinud peale seda kui ma ligi 2nädalat järjest kodus olin. Undab ja nügib ninaga kätt, üritab ise sohvale ronida (pole lubatud hetkel) ja üleüldse on üks mömm. Lõpuks kui ma siis aitan pisut, pressib end minu sülle või kitsasse vahesse seina ning patjade vahel. Peaasi, et saaks olla INIMESE juures :D Sülle tullakse ka vabatahtlikult ja kasvõi jõuga pressides, arvuti ja minu vahele. Eks see eelmise nädala üleelamine ka pisut andis selleks põhjust aga üldiselt on see väga armas kui on sülekoerageenidega tibiloom kodus.