Ma olen siin suvest saadik järjekindlalt röökinud, et söögi ajal sööb iga mats oma kausist. No röökimine on siin kontekstis liialdatud väljend, sest ma ei karju isegi inimeste peale, koertest rääkimata. No vahel tuleb ette, et on tarvis äärmiselt konkreetselt karjatada :P aga see selleks.
Kulus aega palju kulus aga lõpuks ometi on mõlemad koerad saanud selgeks, et kui just ei lubata ja kauss nina ette e i tõsteta, siis teise kausi juurde sööma minna ei tohi. Aga siin on üks aga - varastada võib tuima näoga kui asi puudutab olukorda, mil mind silmapiiril pole (nt olen vannitoas või panipaigast midagi võtmas). Kiirelt tuleb tormata siis kausi manu, lükata nina sisse nii sügavale kui annab ja mitte mingil tingimusel tõsta seda välja enne kui peaaegu, et jõuga tiritakse. Süüa tuleb ahnitsedes nii kiiresti kui võimalik.
Aga kui minu pilk on kausil peal, siis tehakse nägu, et oi, me oleme siin kassssvatatud. Isegi kui ma ütlen, et no mine ja söö!! Siis on vaja istuda tähtsa näoga vaiba teises servas võimalikult kaugel teise looma kausist ja vinguda hädaldades... kuni mul saab hing täis ja ma need Suska kausis olevad 5-6 krõbu talle kausiga ette tõstan ja luban ära süüa. Jutt käib siis mutikesest.
Suskinil on omad veidrused, eriti hommikuti. Talle meeldib inimese seltskond, mistõttu ta ootab kannatlikult, mil sa temaga suhtled teemal "hakka juba sööma!", nügid kaussi, ähvardad ära võtta või Blackyle anda. Kui B on peaaegu oma kausi tühjaks kugistanud ja vahib näljaselt Suskini molu suunas, siis hakatakse pika hambaga rahulikus tempos sööma. Aega maailm ju ega meie siin rongile lähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar