Jalutuskäik

Järgmisel korral kui ma kuulen kommentaari - koera koht pole korteris - ma korraldan näidisjalutuskäigu :S. Oi ma täna väljusin endast ja tunne oli, et mu käeranne väljub liigesest ka peale sellist sikutamist! Ikkagi 20+kg kahepeale kokku!

Kõigepealt maadled nendega, et saaks nad rihma pandud enne kui nad voodi alla pagevad. Isegi kui on soov välja minna, tuleb algatuseks teha nägu, et põis on kummist ja ruumi on maa ja ilm.
Siis kamandad õue lootes, et korter enne maha ei jahtu kui need seltsimehed trepikotta oma kered veetud saavad. Liikumine käib teineteise sabas nagu kahe vaguniga rongil. Seejärel kogud kokku oma energiavarud, et kuidagigi rihmaotsas olevad elukaid panna liikuma teisiti kui tagumikul. Koerad peavad ju jalutama, eksole?! See on teooria, tegelikkuses nad vedeleksid soojas toas padjal. Tõestatud. Teod naudivad ka jalutuskäiku rohkem kui need kaks kaaki täna sulalumes.

Mul kulus 15minutit, et neid lohistada ümber maja pissituurile. Alguses oli vaja ronida lumehange otsa ja siis kui koerast paistis vaid kaks kõrva, olla hirmus pahane, et miks asjad niiviisi juhtuvad ja miks perenaine midagi ometi ei tee. Seejärel oli teel olev sulalumi liiga lägane ja ilmselt pritsis läbi varvaste. Millega muidu seletada seda Shuriku eesli poosi keset maanteed? Siis tuli istuda keset kitsast jalgrada ja vahtida tuimal ilmel tõtt naisterahvaga, kes soovis meist kahe kandekotiga mööda pääseda. Kui naine möödus, oli paras aeg istuda maha ja vahtida talle järele nagu naised, kes mehi sõtta saadavad. Hea veel, et käpaga ei viibanud.

Hetkeks tundus, et trajektooril x-y võis täheldada isegi käppade kasutamist ja sirget kõnnakut. Hämmastav. Ju siis ei olnud alevi koerad seda lõiku viimasel ajal eriti innukalt ristinud. Aga see mõnu oli vaid hetkeline. Kohe varsti saabusime kurikuulsale nurgale, kus me igal hommikul veedame raudselt 10minutit, sest kõik uudised tuleb üle lugeda.
Siis järgnes viimane lõik, mis viib otse maja juurde üle suure platsi. Seal on kitsas kõvaks trambitud rada, millest kõrvale astudes vajud sügavustesse. Ja just seda kaakidel vaja oligi. Minu meelest nuusutasid ja kontrollisid nad üle kõik jalaastumise augud, aeg-ajalt ise neisse sisse lennates ja siis porisedes välja koperdades. Lõpuks sai mul isu otsa sest meditatsioonist, võtsin rihmad kõvemini kätte ja lühemaks ning hakkasin tempokalt kodu suunas liikuma. Selle peale keeras B end rajal risti ja ummistas kerega Suskal tee. Seistes nagu maasse kasvanud post, ei pääsenud Suska temast ei üle ega ümber ning kasutas tekkinud seisakut veel  mõne augu kontrollimiseks. Kui mu kannatus oli täielikult kadunud, võtsin viimased meetrid lihtsalt koeri järel tirides.

Veel kõva 5 minutit ja me jõudsime trepikotta. Trepikojas oli vaja passida keldrikorrusele, pead rippu läbi käsipuutorude, samal ajal kui mina ootan, uks pärani, kunas kaagid tuppa suvatseks tulla. Ei läinud poolt päevagi, jalutatud. Ja ma isegi ei tea, kas nad pissisid, sest kogu mu tähelepanu ja energia kulus nende edasimeelitamisele. Loomulikult ollakse nüüd totaalselt väsinud ja kummuli. 15 minutit vastupanu ei ole kerge kellelegi.