Valge tiiger

Kohe on läbi, viimased seigad on jäänud. Stiilinäide:

Lubage ma seletan, Teie Ekstsellents. Saate aru, mehed ja naised elavad Bangalore`is nagu loomad metsas. Magavad päeval, töötavad kogu öö, kella kahe, kolme, nelja viieni, kes kuidas, sest nende peremehed viibivad maailma teises otsas - Ameerikas. Oluline küsimus: kuidas poisid ja tüdrukud - eriti tüdrukud - hilisõhtul kodust tööle ja kell kolm öösel koju tagasi saavad? Bangalore`is pole ööbusse ega ronge nagu Mumbais. Pealegi on tüdrukutel nagunii bussides või rongides ohtlik. Selle linna mehed on ausalt öeldes elajad.
Siin tulevadki mängu ettevõtjad.

Tüüp nimelt lõi maha oma peremehe, kelle juures ta autojuhina töötas. Varastas raha, mis pidi minema poliitikutele altkäemaksuks ning sõitis Bangalore`i. Asutas oma firma, kes transas öösel koju kõnekeskuse töötajaid. Autojuhiks saamise lugu oli oopus omaette ja ega hiljem loodud firmale kliendi leidmine polnud vähem värvikas.

Shokeeriv raamat, isegi kui sellest vaid osa realistlik on aga ma arvan siiski, et paljuski on.
See ei ole ses mõttes shokeeriv, et oh, meil on siin hoopis teine elu ja teine mõttelaad. Mkm, ma ei oskagi seda seletada. Raske pole uskuda, et nii elatakse, vaid raske on uskuda, et mõned on tõepoolest suutelised sellest vaesusest ja masendusest välja rabelema. Kuigi jah, tegemist on siiski ilukirjandusega... aga päris muinasjutt tühjalt kohalt see olla ei saa.

Jama on see, et ega nad ise ka väga lahked oma eluolu tutvustamisega pole. Vahel eurooplastelt annab pisut pinnida aga mitte palju.


I´m currently reading a book White tiger written by Aravind Adiga. Just sharing some comments on this, shocking but interesting.