Ühte asja tahaks ma teada - miks aeg-ajalt on nii, et kui ma ütlen oma bloginime, kuulen vastuseks et ah "SEE" kuduv koeraomanik. Misasi see "SEE" on? :D
Aga üldiselt on niiviisi, et kuna ma identifitseerin ennast enamasti käsitöös läbi blogi ja blogi kasutajanime, siis reaalis mind enamasti ära ei tunta. Kui ma just ei ole koeraga või kui ma just ei kanna shotikaga särki, pükse, kleepse jms olulist atribuutikat. Pilte siin enamasti ei näe ja ma ei luba ka linkida FBsse siit, kuna töö ja vile ei käi koos.
Mulle meeldib hoida oma tegelik nimi ja olemus lahus blogimisest. Tunne ütleb, et nii on õige :).
mul üsna sama
VastaKustutaJa nii need inimesed jooksevadki sulle peaga kõhtu ning ära ei tunne, kuigi blogi jookseb igal hommikul ise kohvi kõrvale.
VastaKustutaNii peabki :)
VastaKustutaNo ma ei tea, siis sa pead küll sildi rinda panema, et millal võb kudumisest rääkida ja millas muust
VastaKustutaHeh, asi pole rääkimises, vaid turvalisuses ja privaatsuses. Netis on omad reeglid aga need lähevad vahel mul ka meelest :)
VastaKustutaMul on samamoodi, väga identiteeti ei varja, aga otse ie taha ka viidata. Blogielu ja ametielu on ikka kaks ise asja.
VastaKustutama pole ühelegi oma sõbrale oma blogi aadressi öelnud, enamik vist ei tea ka, et ma üldse blogin. paar sõpra-tuttavat on imekombel mind üles leidnud, aga üldiselt on mu blogielu.. nagu mingi teine ja mõnusam elu :)
VastaKustutama arvan, et mind on üsna lihtne paljastada, aga ma naudin sellist pool-anonüümsust.
Haa, "SEE" ongi too hetk, et internetipersooni nagu tead, naudid tema kirjatükke ja kui siis päriselus silmitsi oled, tuleb üllatusmoment. Vähemalt poolte tutvumiste puhul küll... Ma ei teagi, miks.
VastaKustutaAga, mul on ka oma arvamus. :-)
VastaKustutaSa arvad küll, et on lahe, kui sa tänaval "äratuntav " ei ole. Aga minu jaoks oli siiski imelik, kui Haapsalu linnas, keegi rohelise kudumiga naisterahvas mind pool päeva altkulmu piilus. Mulle oli juba kilomeetrite kauguselt selge, et see inimene mind tunneb, aga rääkima tulla ei julgenud või ei tahtnud. Mina teda kahjuks ära ei tundnud, (ja sellest oli väga kahju, muidu oleksin ma ka saanud õhata, et " ... ooo, sa oled SEE...!") sest pole foorumis ja tema blogis tema korralikku pilti näinud.
Alles tööl tagasi olles ja teiste pilte tagantjärgi vaadates, avas Sveta mu silmad . :-)
Et mind käsitööga seotud üritustel kõik ära tunnevad, ei häiri mind üldse, tore, kui tullakse juurde mu käsitööd kiitma.
Issand, kas ma piidlesin :D
VastaKustutaMa mäletan, et ma fikseerisin nii mõnegi tuttava näo aga ma pole eriti seda tüüpi, kes ise rääkima tuleb. Kui just keegi otseselt ei viipa ja naerata nt. Niisama naljalt mind suhtlemas ei näe, see peab mingi eriline olukord olema. Kuigi ma pean tunnistama, et ses osas ma olen palju muutunud, varem oli veel hullem :D
Paari võistlejaga üritasin isegi suhelda aga kõik olid nii ametis, et ma loobusin, kuigi ma neid ometi tundsin varasemast. Nii et las ma ikka jään oma virtuaalpuuri :D
Ja pool päeva see kindlasti ei olnud :D. Sa olid kellegagi koos ja liikusid minust mööda, et kellegagi IT lauast suhelda, seda ma mäletan. Rohkem ma ei mäleta, et ma oleks märganud.
VastaKustutaÜks asi veel - kui ma olen ilma prillideta, siis ma inimesi eriti ei näe, kuigi nii võib tunduda. Ma lihtsalt ei näe kaugele.
Tere. Ma vist äkki olin nüüd see, kes viimati sinu kohta (Haapsalus) hüüdis: "See!" Mul juhtus see nii, et minuni lihtsalt jõudis rõõmus äratundmine ja sealt siis selline spontaanne hüüatus. Ise olen alles uus kuduja (kui kooliaja tööõpetuse tunnid välja jätta) ja veelgi uuem teiste käsitööblogides kulgeja, siiski on mul juba mõned "gurud", kelle tegemisi jälgin ja imetlen ja kui siis "päris" inimene ja blogija minu ees ühes tükis seisavad, siis on elevus suur! Sul on selline lahe nimi ka, mis kohe paneb hüüatama SEE. Kui me elaks ingliskeelses maailmas, siis ilmselt hüüatataks THE! :) Palju tervisi ja head kudumist!
VastaKustutaHei Kaja, ei vist ei olnud sina. Ausalt, ma isegi ei mäleta enam ja see polnud otseselt Haapsaluga seotud postitus ka, sest enne on ka öeldud.
VastaKustutaNo igatahes hea teada, et te ikka loete kõik :), see teeb südame soojaks.
Jaa, loen. Muidu oleks päev tühi.
VastaKustutaAga jah, nimesid nimetamata saan ma ühelt inimeselt ikka ja jälle sarjata, et ma mingi netinime varjus tegutsen internetis. Stiilis, et kui ikka oma nime ja krt teab mida veel välja kribada ei julge, siis ole parem vait. No ma ei tea ... Asi pole ju julguses. Kes tunneb ja tahab, sellele ei ole ju saladust.
Aga ka kui keegi on tuttav, siis minust enamasti juurdeastujat ei saa. Kui just vana tuttav ei ole. No jänese värk.
HAapsalus kahjuks sedakorda ei näinud uusi nägusid. Loodetavasti on järgmine aasta ses osas edukam.
Aga nüüd ma tean, milline KK välja näeb ja kui ma teda kunagi linna peal kohtan, siis hüüan juba kaugelt:"Jee .... sina oled SEEKUDUVKOERAOMANIK ....tead ma loen sinu blogi iga jumala päev !!! Mulle kohutavalt meeldivad sinu kirjutised su koertest. Mul endal on rotikas, ta on vähe teistsugune, kui sotikad, aga koer ikkagi. :-) Ja siis mulle väga meeldivad sinu käsitööd, neid pole küll ilmatu palju, aga see on ka loogiline, sest need on alati nii ilusti vormistatud ja peenelt tehtud ja nende toonid on ka mulle südamelähedased. Ja ma olen alati pettunud, kui hommikul su blogi avades polegi uut postitust. :-( Ja kui me kunagi "päriselt" kohtuma peaksime, siis ütleme ikka "Tere!" ka ja ei häbene üldse, sest selleks pole mingit põhjust. "
VastaKustutaOle tubli ja loodan, et sul see "neti võõrutusravi" kohe-kohe lõppeb ja ma näen jälle palju uusi naljakaid postitusi.
:-)))))
Tänud :)
VastaKustuta