Liiklus

Minu autokooliõpingutest on möödas üksjagu aega aga ma ikka naiivselt arvan, et ma üht-teist mäletan. Vähemalt hakkab mul liikluses silma käitumisjooni, mis minu mäletamist mööda ei tohiks nagu lubatud olla. Mitte et ma nii naiivne oleks, et ehmuks sellest faktist, et inimesed reegleid rikuvad. Oh ei :). Pigem on nende näidete sagedus viimasel ajal nii hull, et teeb lausa viha juba.

Esiteks.
Jalgratturid. Kes nad siis ikkagi on? Jalakäija ta pole ja auto ka mitte. Linnas on neil isegi omaette rajad ja sellest saan ma aru. Aga nt olukord, kus kaks rida autodele läheb bussijaama juurest mööda ning mina olen parempoolses. Minu kõrvale tekib jalgrattur, kellel ei ole kiivrit aga on palju hulljulgust. Sõidab pee upakil sadula kohal ja kurvitab autode vahel. Pean silmas ja üritan parajat vahet hoida. Siis jõuame punase fooritule taha ja rattur muteerub jalakäijaks, kel rattad all. St teeb hüpeka kõnniteele, ületab jalakäijate vahel omale teed teha ratta seljast maha tulemata. Tee ületatud, siiberdab ta Sossi mäest üles, endiselt autode vahel seigeldes.
Mida sellisega teha? Kui õnnetus juhtub, pasunab leht jälle, kuidas autoomanikud ei arvesta ja rattur meie linnas vaevu-vaevu ellu jääb. No kuulge, arvestagem üksteisega, eksole.

Teiseks.
Maanteel on piirkiiruseks enamasti 90km/h, no vähemalt neis osades, kus mina igapäevaselt sõidan. Nüüd suvel on välja ilmunud papid valgete sonidega, kes vahel sõidavad linna. Mammi kõrval ja juttu palju. Täiesti tavapärane pilt on see, kuidas papi vahib mammile otsa ja käib mingi ilge diskussioon, nii vinge et ununevad foorituled, suunatuled, kiirusemõõdik jne. Kuna vanainimene on varane, läheb ta linna tipptunnil, sõidab keset maanteed kahe rea vahel ja nt 60ga. Mul on mitu hommikut olnud mõned sellised teel ja no ei saa nendest mööda. Sõida kui aeglaselt tahad, mind ei häiri ja ma ei arva, et peaks kihutama aga no jäta teistele ka ometigi ruumi!
Reaktsioonikiirus pole ka enam see, mis nooruses, minu meelest. Kas juhiks olemisel ülemist piiri on? Mitte et ma neid inimesi alahindaks, mõned on tõesti kobedad ja asjalikud aga mitte kõik. Teadsin 80ndates juhti, kel infarkte mitmeid olnud aga raudselt sõitis kuni surmani.

Kolmandaks.
Maal kehtiksid nagu mingid omad liikuseeskirjad :). Täiesti tavaline on see, et auto peatub ristmikul ja mitte hetkeks, vaid sa pead tast mööda saama ja oma pöörde tehtud. Ma ei viitsi praegu LEsse piiluda aga minu meelest on mingi arv meetreid (5 või 7?), millest alates tohtis alles peatuda-parkida. Ja see on krooniline...

Teine tõeliselt mus aeg-ajalt hirmu tekitav probleem on lapsed "maaliikluses". Maal on nad enamus nn vaba käiguga ehk lastakse õue mängima hommikul ja siis aeg-ajalt heidetakse pilk aknast, kas on alles ja kas ei röögi. Kui on häda, tuleb kõvasti röökida ja vanaema tuleb lahendab kõik mured. Kohati mulle tundub, et ellu jääb see, kes kõvemini kisab :) (see on irooniaga öeldud, mitte et ma lastest kehvasti arvaks). Muul ajal ei näi keegi nende tegevuse vastu huvi tundvat ja enamasti nad ei sega kedagi ega põhjusta probleeme.

Aga mida ma vahel pelgan, on need allameetrised, kes ilmuvad sulle auto taha ei tea kust ja sekunditega. Meil on ühel lapsel tänavas tekkinud selline kutsu, millel on rattad all ja mille otsa istudes saab teda jalgadega edasi lükates liigutada. Ja see tibi, kes sellega niiviisi sõidab, on suvega saavutanud sellise osavuse, et hirm hakkab. Nimelt maja eest tagurdades ma lihtsalt ei näe teda. Korra isegi ütlesin tema vanemale vennale, et ole hea ja vaata või hoia kinni vms, sest ma lihtsalt kardan talle otsa sõita. Tibi ise on pisikene, vast 3aastane, vanaema kutsub nukukeseks :). Nukuke läheb vanaema ja vennaga õhtul koju ka niiviisi, et vanaema on pool km eespool ja lapsed tulevad sabas üle sõidutee ilma igasuguse valveta, kutsuga koos. Hiljuti just olin kodust välja sõitmas ja venisin nagu tigu, sest tütarlaps kutsuga oli keset teed ja kimas diagonaalis üle risttee ilma et oleks vaadanud, kas maanteelt autosid tuleb vms. Kas tõesti on täiskasvanud nii kindlad, et kohalikud juhid lastega arvestavad?
Lihtsalt, vahel on kõhe.