Kihnu Roosi raamatust veel

Hakkasin eile otsast lugema ja no nii põnev on. Eks ma üht-teist ikka teadsin enne ka aga nii ülelugemise mõttes ühe saare ajaloo ja eluolu kontekstis on sel kuidagi teistmoodi tähendus.

Nt räägib Roosi, et naise või tüdruku käed ei tohtinud kunagi seista, nii õpetati käsitööd. Tal on see nii sisse harjunud, et võtab nüüdki vahel vardad kätte kui külatänaval kõnnib (lk. 10).
Peaks ka äkki proovima, arvestades seda, mis tempos shotikad praeguse kuumusega kõnnivad :D.

Huvitav fakt oli seegi, et Roosi nii pikalt ilmajaamas töötas. Kuna saart ümbritsev meri oli rangelt valvatav Nõukogude Liidu läänepiir, pidi ilmajaamatöötaja pidevalt andma teada muutustest ilmastikus. Öösiti toimusid samas lähedal sõjaväe lennuõppused ning teateid tuli edastada sageli lausa igal tunnil. Et mitte magama jääda, Roosi kudus :).

I´m reading my new book about life and traditions in Kihnu. Roosi says that in her childhood there was a saying that girl´s hands should always be busy with some handwork. So, even now when she walks long distance, she always knits.

Roosi worked also for weather forecast services for several years and in Kihnu it was quite serious work as the border then belonged to Soviet Union and army did their flighs by nights. So she had to inform hourly bases about every change in weather observations. Althrough it wasn´t allowed, she did knit there as well as it was easiest method for her to stay awake.