Keskööpäike

Ma polegi siin veel muljetanud oma viimasest teatriskäigust. Jällegi Linnateater ja lavastuseks siis seekord Keskööpäike. No läksin puhta lehena, st ei lugenud retsensioone ja otsustasin pigem sisututvustuse alusel. Ja ma arvan, et tegin õigesti, sest miski ei kammitsenud ja polnud mingeid erilisi ootusi ega eelarvamusi ka. Sellest hoolimata väga meeldis! Kuigi peab tunnistama, et tegemist ei ole eriti traditsioonilise etendusega. Istusin minagi esimesed 5-10 minutit ja mõtlesin, et misasi see siis nüüd on ja et noh, hea küll, kannatame ja vaatame veel :).

Aga siis läks käima ja ma olin kõrvuni selles kõiges sees ning nautisin. Paratamatult oled ju harjunud klassikalise ülesehitusega, et on algus ja lugu areneb ja on lõpp. No selles etenduses on ka aga tervik joonistub välja alles lõpuosas, päris alguses on kõik ikka üsna segane :).
Mõned märksõnad olgu ära toodud - killud eesti teatriloost, eksperimendid, kiire ülevaade näitekirjanduse klassikast, viimseni väljarihitud tiimitöö. Ma arvan, et nii või öelda teatris, et tiimitöö, sest kuigi igaüks oli klass omaette ja mõned lausa üllavatad, oli kogu koosmäng ikkagi see, mis terviku nauditavaks minu jaoks tegi. Ahjaa, selle etendusega sai Küll Teetamm lõpuks minu peas oma "Õnne-rollist" välja :D.

Ja eksperimenteeritud on seal tõesti! Eriti meeldisid mulle stseenid Kajakast ja Põrgu. Kohviku-teema tundus 3. korduse juures, et mida on siis nüüd :D aga neljas oli jälle täpp i-le ja pani mõtlema, et kui palju "teksti" meie ümber tegelikult õhus on. Ja no muidugi Vannari, kelle Wassertrum on vist vaat et etenduse parim koht! Või siis vähemalt top kolmes, millest üks auhinnaline koht läheb murdetekstidele. Kirjandusklassika lõuna-eesti murdes ja setu keeles oli väga värskendav :).

Ühesõnaga, ärge peljake vaatama minna, minu meelest väga vinge etendus on!