Kuigi Suska saab aprillis 6aastaseks, on ta endiselt täis naiivsust ja lihtsameelsust, mis on iseenesest väga armas. See pidi tal olema päritud papalt.
Õuesaamiseks piisab enamasti hommikuti sellest kui ma ütlen mesimagusal häälel esikus, et "aga mis mul siin on!" või siis et "kus kassid on, lähme otsime!"
Tüüp on kohal nagu viis kopikut ning saab omale rihma kaela, et jalutama minna. Ja nii igal hommikul, sest kunagi ei või ju teada, äkki seekord :D
Hommikuti nimelt peab seda pisut rohkem motiveerima kui Blackyt. Blacky jalutaks enamasti iga kell ja iga ilmaga, va siis kui õues rakette lastakse või on äike.
Viimasel ajal aga see mesimagus jutt eriti ei mõju. Täna hommikul aga proovisin uut lähenemist.
Küsisin: Suska, kus päkapikud on?!? Lähme otsime!
Assa, lilleke oli sekundiga esikus ja valmis õue minema. Vaja kindlaks teha, kes on need päkapikud ja kus nad on. Kohe! See sõna on neile ju võõras. Jalutama ja kassid, see on igav, eriti sellise pakasega, eksole.
Näis, kaua see töötab :P
mulle tundub ka, teinekord, et koera olemus on garfieldi koomiksis üsna täpselt tabatud :) me oma ka kohe sööstab minema, kui kss-kss kassi kutsud :) või piisab ka sõna "kass" ütlemisest, kohe hakkab ringi vahtima, et kus ometi? :)
VastaKustuta:D
VastaKustutaKuule, ega see päkapikuteema ei peagi palju kauem kestma kui lihavõteteni - nad ajaks hea meelega vast lihavõttejäneseid ka taga ehk? :P
VastaKustuta:-) Hea nali, koerad on tegijad. Meil Saaremaal on praegu ka tohutult lund. Mu rotikas läks trepilt (mitte vabatahtlikult, vaid kerge müksu saatel) alla ja sattudes seljani lumme, tõstis ühe jala, et väheke vett lasta (ise emane koer) ja siis ruttu ots ümber ja tuppa diivanile.:-)))
VastaKustuta