Vihmane

Mõnus ilm on, sügisene. Hommikul sadas vihma, oli soe ning tuulevaikne. Koerad said küll läbimärjaks aga jalutada meile meeldis. Lõpuks on käes see lehtedes sahistamise aeg, eriti tore on sahistada uute botikutega :). Hakkasin botikutoonis kindaid kuduma aga nende kudumistega on praegu nagu on. Oktoobrikuu sokid on ikka veel pooleli ja pole isu vardaid kätte võtta.
Isutus kudumise lainel ei sega aga mind lõngu ja mustreid vahtimast ning unistamast :).
Teoreetilise kudumise periood.


Olen ohjeldamatult lugenud. Lii Undi "Parim näitleja linnas" on hea. India, tema elanikud, nende väärtushinnangud, petmised, näiline siirus, jne. Päris põnev lugemine, eriti kui sama rahvuse esindajatega koos pead töötama. Mõned asjad tulevad nii tuttavad ette aga ega nad ise oma elust eriti ei räägi. Või nad lihtsalt ei julge tööajal muust kui minu vigadest rääkida :D. Ärikultuur on neil küll karm. Ma olen õppinud juba kirjutama selliseid meile, kus ma kohe alguses ütlen ära, et midagi ei ole valesti ja kõik on tore aga ma oma suurest uudishimust tahaksin väga teada, kuidas see või teine asi tehtud sai :). Toimib. Aitavad kut loomad ja vajadusel tunnistavad ka, et on tehtud vigu. Nad saavad vigade pärast pähe, olen rääkind neiuga, kes hüsteeriliselt nuttis telefonis. Päris karm oli.

Unt kirjutab, et on elatud küll 60a iseseisvalt aga orjakombed on ikka sees. Tänavapildis tavaline, et keegi üleastumise pärast malakaga peksa saab. Sama ei pruugi muidugi olla B-s, kus ilmselt on tavapärasest rohkem kogunenud rahvusvahelist seltskonda. Aga midagi see fakt ikkagi ütleb küll.

Raamatule ilmus hiljuti järg ka.