Et siin väga igavaks ei läheks

Olen lugemistuuril. Undi Illusioonimeistrid sai just läbi, väga meeldis. Kunagi ehk viitsin mõned tsitaadid välja kirjutada. Oleks väärt.

Hiljuti oli selline seik.
Jalutasime koertega ning Suska keeldus kõndimast jälle. Nagu alati. Tirisin ja moosisin kõnnile, lootusetult. Siis tuli tädi Anna kepikõnnilt ning jutustas pisut. Tegi tempot ja hüüdis : "poisid või tüdrukud, mis te olete, tulge nüüd, lähme-lähme"
Ei mõjunud.
Mina siis ütsin nagu ikka "Suska, PALUN tule nüüd edasi, lähme koju!"
Mis peale Annal kukkus imestusest suu lahti ja silmad läksid suureks: "issand, sa pead oma koeri lausa paluma!?"

Ma ei osanud midagi kosta. Ma üldiselt käitun oma koertega viisakalt jah.
Kui ma eksin, siis tuleb see etteheitev pilk, altkulmu ja väga konkreetne. Kuna mul on kogemusi vaid ühe tõuga, ei oska ma öelda, kas see on tõuomane või mitte. Meie maa õuepenid sellist pilku ei tunne. Mulle ei meeldi see pilk, see on nagu elav etteheide :).
Seega ma olen jah üldiselt viisakas. Vahel karjun ka aga meil kõigil on emotsioonid, ka shotikatel.

Neelan nüüd Justini "Minu Eestit", esimesed 70lk on olnud väga mõnus lugemine.
Numbrid kaheksa ja üheksa on eesti keeles raskemad kui üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse.
Ise ei oska kunagi sellise nurgalt mõtelda. See keelest germaanitüvede otsimine oli huvitav. Meenus, kuidas ma sain Leedus kenasti aimu, millest jutt omakeeles käis. Sõnatüved olid kohati vene keelele sarnased. Mitte et ma vene keelt oskaksin aga midagi koolist ikka meeles ju on.
Ka ameeriklane märgib ära, et leedukad hoiavad kokku. Jah, seda nad teevad.

Tegin uue lõngaga proovilapi aga vist tuleb hoopis lugemise nädalavahe.