Mulle lapsena õudselt meeldisid 80.aasta olümpiamängudeks toodetud Polümeeri karud ja vigrid, nood vahtkummist. Mõlemat looma oli kahes suuruses (vähemalt) ning nende hankimine oli hull peavalu. Ma ei tea, kuidas aga 4tk ma neid lõpuks kokku sain. Teine vanaema, kes tikkis ja tegi seinavaipu, halastas lapsele ning tikkis Mishaga padja. See on siiani kenasti vastu pidanud ning hetkel Maadami padi, minu voodi ees. Eile püüdsin "geishat" pildi peale ning praegu vaatan, et Misha jäi ka.Olid ajad. Vanatädi tuli Kanadast Eestisse samal suvel, sugulased võtsid sadamas lauluga vastu. Sugulasi oli paaaaaljuuuuu.....
Vanatädil olid kohvrid kingitusi täis. Osa kohvreid jäi tolli kinni ning kätte ei saadudki. Tallinnast välja sõita ei tohtinud, kuigi salaja seda siiski lähikonda tehti. Saba oli taga kogu aeg, nii kummaline aeg. Valuutapoest ostis vanatädi Kalevi liköörikomme, meil oli pikka aega karp kodus alles, ema hoidis selles nööpe. Mina sain kingituseks nn päris juustega pisikesed nukud. Sellised ca 10-15cm pikad, ilusad riided seljas. Meil läks nukkude pärast onutütrega kakluseks, millesse olid suisa vanemad segatud :D. No lõpuks lahenes ikka. Mul on need nukud siiani kuskil alles, pole raatsinud ära kinkida. Misha padi on ka alles:)
Blacky magab siiani eilset reisiväsimust välja, pole isegi õue veel saanud. Hämmastav! Ma ei mäletagi, millal ma viimati enne koeri ärkasin:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar