Karm nagu talvine unnapüük

Ütleme otsekoheselt - öö oli suht nõme. Et laks oleks täielik, otsustas maadam oma põit hellitama hakata ning küsis öö jooksul 4 korda õue. Nimelt on tal jooksukas ning koertefoorumeid lugedes on see aeg-ajalt jooksukaga kaasnev nähe. Pidemed lõdvad :S. Sama jama oli eelmisel korral tal ka ning minu paanika tõttu sai posu uuringuid tehtud ning öeldi, et kõik korras. Seega ma hetkel ei muretse eriti, läheb üle. Aga ärkamised olid rasked...
Millegipärast me ei saanud oma toimetamisi sugugi sünkrooni aetud. Kui minul kadus rohu mõju ja oli vaja tõusta, et uut võtta, siis tema magas. Kui mul hakkas just uni hää tulema, küsis tema murelikult õue. Pikem magamine oli vast 2-7 vahel, siis oli mõlemaga viimane käik ning uus äratus pool 12. Õnneks pole tööpäev, uimerdan natukene kohvitassi taga ja siis hakkan õppima.

Sõrm tuikab aga see pole enam nii hull. Pigem ajab mul karva turri homne puhastusoperatsioon. Ma olen suht nõrganärviline selliste protsesside suhtes :S. Emergency rääkis midagi merimetsast ja teetanusest, ma ei võtnud neid tõsiselt. Minu meelest tehti mulle teetanus, kui lube vahetasin ja see polnud nii väga ammu. Koer on vaktsineeritud, seda uuriti ka korduvalt.

Arstid olid umbkeelsed slaavlased, kel pähe õpitud mingi primitiivsem osa sõnavarast. Suht raske oli suhelda aga samas, slaavlane on suhtumiselt kenam aegajalt kui vana kooli eesti meedik. Registratuuris sain kohe sõimata, et esitasin tema sõnul aegunud haigekassa kaardi. Nimelt kogemata haarasin tolle sinise versiooni ja tegelikult see polnud aegunud. Aga no oli vaja näägutada eks ole. Kuidas saavad hakkama need, kes on tõsiselt viga saanud ja ennast kaitsta ei saa? Samas, ma kartsin hullemat, sest olin igasuguseid lugusid kuulnud. Tegelikult oli too paik Mustamäel suht viisakas.

Minu järel oli üks eesti mees, kes ütles arstile "mul on siin üks kole vastik haav". Arst vastas: "minu jaoks ei ole see vastik haav". Arstide naljad?!