Kindalood

Lugesin eile poole ööni oma kindaraamatut ja tegin märkmeid. Mõtlesin neid ka teiega jagada, ehk pakub huvi.

16. sajandil rajati Vilniusesse kindavalmistajate gild (sõrmkinnastest sel perioodil palju juttu pigem, peenemad, sageli kanti niisama käes hoides).
Autor kirjutab, et Baltikumile on iseloomulik kuni 20. sajandini kinnaste kinkimise komme. See oli eriline tähelepanuavaldus! Nt kingiti Lätis lapse ristsetel ristivanematele ja õpetajale paar kindaid. Samuti said peale 1. lapse sündi kõik sugulased kingituseks kindapaari.
Kindapaar kingiti ka tänutäheks hea töö eest. Nt on teated sepast, kes rautas hobust ning sai kingituseks kindad.
Leedus teatakse ka kinkimise kommet. Nt on allikates juttu ehitajast, kel oli 12paarine kindakogu, mis sõjaajal kaotsi läks.
Kinkimiskomme kadus 20. sajandi II pooles.

Maagia, üleloomulikud võimed, kaitse.
Lisaks tänukingitustele kinnaste näol, on kinnastega seotud ka palju uskumusi ning sellest tulenevaid kombestikku. Nt on Lätist teada, et kindaid tehti matusteks kirstukandjatele ning hauakaevajatele. Sama on teada ka Leedust ning üks viimaseid teateid on isegi aastast 1994!

Pulmakommetes on kindad auväärsel kohal.
Nt kingiti Eestis kindaid kõikidele külalistele, Lätis aga vaid pruudi ehtijatele.
19. sajandil arvati, et mehe majja minnes tuleks laotada kindaid laiali (teatud kohad olid), see tagas rikkuse, õnne ning kindlustas, et naisest saab seal majas hea perenaine.
Samuti on Leedus olnud kindad pulmakommetes olulisel kohal. Kindaid kingiti isamehele ja pruutneitsitele. Leedust on teada kinnaste vasemale õlale asetamise komme. Nt panid noored tüdrukud pulma esimesel õhtul oma tantsupartnerile vasemale õlale kindapaari.
Lätis oli kombeks, et pruut kinkis kindaid nendele isikutele, kelle abi ta tulevikus enim vajas.

I. maailmasõja ajal läksid kingitused tagasihoidlikumaks ning vähenes kingitavate esemete hulk. Põhjuseks muidugi kehvad majanduslikud olud. Kahe sõja vahelisel perioodil aga kasvas jõudsalt nende noorte arv, kes vaimustusid kudumisest. Kuid rituaalid pulmakommetes taanduvad.
Areneb tekstiilitööstus, populaarsust koguvad kudumisvarbikud jms. Käsitöö on hinnatud vaid maapiirkondades ning need on odavamad kui masinal kootud esemed.
20. sajandi alguses kasvab kogu Euroopas huvi käsitöö vastu, eriti nn folk teema. Folk kunsti hakkavad propageerima seltsid ja heategevad organisatsioonid. Nii ka Leedus, kus vastavaid seltse toetab ka riik. Nt on teada seltsist 1912. aastal, kus on 50 noort liiget. Käiakse koos kord kuus, lauldakse, kuulatakse kõlblusalaseid loenguid ning tehakse käsitööd.
Samuti on popid kodumajanduskoolid ja kursused.

Klaipeda piirkond tuli Leedule tagasi aastal 1923 ning muutus kiiresti popiks kuurortalaks. Muuhulgas õnnestus siis müüa palju käsitsi valmistatud käsitööesemeid. Raamatus räägitakse Sandora nimelisest poest, mis müüs 1934. aastal tervelt 4000 paari kindaid.
Hämmastav, et just kindad nii pop kaup oli :)

Kontrastiks - aastal 1994. tehtud uurimuse kohaselt 34% maapiirkonnas elavatest naisest ei hinnanud käsitsikootud kindaid ega omanud neid.

Raamat ise ilmus 1998 ning 1. peatüki kokkuvõtteks öeldakse, et tänapäeval koovad peamiselt rohkelt vaba aega omavad naised ja pensionärid. Enamasti tehakse oma tarbeks, lastele ja lastelastele.

Vot selline lugu siis nende kinnastega.