Oli alles pühapäev...

Kuna meil ei tohi kohe üldse rutiini murda, siis ärkasid koerad nagu ikka kell pool 7. Kuidagi läbi häda sai sunnitud neid vedelema 7ni aga edasi ei õnnestunud mitte üks sekund! No mis teha, läksime siis jalutama. Sai alles küpses, olin pannud idealistikult valmimisajaks 8. Et pühapäev ikkagi või nii.

Samas ma olin tegelikult varase ärkamise üle rõõmus, sest plaane oli palju. Ikka see va kummuti puhastamine esmajoones oli plaanis ning Molly lõpetamine. Poole 11ks oli Molly valmis:). Nüüd on vaja veel viimistleda ja servad üle heegeldada, siis saab selga panna.

Siis koerad autosse, pakid kokku ja ema juurde. Lohistasime kummuti õue ja hakkasin pihta. Algul nuuskpiirituse lahusega saast välja, siis päikese kätte kuivama. Seejärel alustasin nn fassaadist. Wenfeksiga rida rea haaval pintsliga plats märjaks ja pahtliga kihi haaval värv maha. Pealmise klaarvalge alt tuli välja pisut tuhmim valge ja seejärel huvitav õrn vanaroosa. Too roosa oli kõige hullem, nagu kitt kummuti küljes. Väkk!!!

Aga muidu läks meil nii nagu restaureerimisega algust tehes peab minema :D.
1. Fikseerisin algseisu (pildid tulevad hiljem)
2. kogunes komisjon (komisjoni eesmärk restaureerimistöö alguses on - leida lahendus, mis
ennistatavast esemest peaks saama, pakkuda variante, arutada).

Minu "komisjoni" arutles järgmistel teemadel.
Ema: "sellega näed sa veel kurja vaeva! See on hullumeelne töö! Linna sa seda kosu küll ei vii!"
Onu: "kõige kergemini saad sa sellega ühele poole niii, et viid ta sinna lõkkesse"
Soovitasin neil tulla uuesti siis kui valmis on. No lasid rahus edasi olla lõpuks. Aga onu, kes on õppinud mööblitisler tegelikult, ei saanud ikka rahu ka. Käis ja uuris, kas ikka puhuriga poleks parem? Ja kas see pasta ikka toimib hästi? Lõpuks sai aru, et ta on liiga positiivselt ennistamisprotseduuri suhtes meelestatud :D ning teatas: "kas sul ei ole mitte midagi teha või?"
Ma hakkasin juba ise ka kahtlema oma pühas ürituses. Aga siis nad jätsid mu lõpuks rahule ja ma istutasin end kummutisse (lükkasin enne pikali, avasin kapiuksed ja pugesin sisse:)) , päike paistis kenasti ja mina nühkisin liiste, uksi, nurki, servi. Nii umbes 5 tundi kokku.
Vahepeal tegin pisikese pausi, sõime lõunat ning ma värvisin kaks tooni lõnga - arooniatega. Ema oli mahla teinud ja mulle "pärad" jätnud värvimiseks. Hoolimata kahest erinevast peitsist tuli lõpptoon hall, täitsa veider. Eelmisel aastal sain arooniatega tumerohelise ja see oli nii ilus. Aga nüüd on mul siis halli lõnga palju, ic. Lõhnab arooniate järele, kinnitasin ühe vihi vaskvitrioliga ja teise raudvitrioliga.

Kummut läks ootele, sahtlid pakkisin homseks kaasa. Väike purk wenfexit on peaaegu otsas, homme peab veel ostma. Fassaadist jäi teha natukene ustest, servad ja liistud sain puhtaks. Uksi eest ära ei saanud, mina ei saa aru, kuidas need hinged seal uste sees on. Kapi sisemus on täitsa ok, ainult natukene peaks pahtledama koiauke alt servast. Kapi üks jalg on natukene katki, ma ei teagi, mis sellega teha. Pilte tegin palju aga praegu ma neid arvutisse ei saa. Ehk homme.
Õhtune seis kapist oli juba päris kobe:), aga üks ütlemata ränk töö on see ikka küll! Wenfex on hea vahend, kuid pinnad tuleb veel kõik liivapaberiga pärast üle käia ja ma ei taha vähemalt täna mitte sellele mõtelda....
Füüsiliselt pole ma juba ammu nii väsinud olnud kui täna. Aga see on nii teistmoodi väsimus, sest eks ma ole ikka väheke õnnelik ka:)