Kudumine on nakkav ;)

Täna oli meil siis väljasõit Vijandisse. Käisime lastega õunu korjamas ja mahla tegemas. Väga lahe päev oli, sai nalja ja mina sain uut sõidukogemust, ic. Nimelt oli kolleeg, kes meid transama pidi, otse lennukilt tulnud ja nii vähe maganud, et rooli istuda ei riskinud. Mina kui ainuke lubadega ja manuaalkastiga kogemusega juht istus siis rooli ja sõitis sinna ning tagasi ka:). Kusjuures ma olin enne just teatanud, et ma ei lähe oma autoga, saab kududa ja puha. Vaat siis, no ei lasta inimesel kududa!
Juhtus aga nii, et minu kotist välja paistnud lõngakera märkas mu kolleeg ning küsis luba natukene kududa :). Mul oli alustatud sokk kaasas ja lubasin lahkelt. Tegelikult see sokk saigi saatuslikuks minu roolikupatamisele tagasiteel, sest kolleeg teatas õhtusöögilauas - "See tsikk sõidab! Muidu mina ei saa kududa!" Vastuargumente kellelgi polnud :D ja nii ma siis sõitsin.
Kusjuures olgu öeldud, et inimene oli siiani kudunud elus ühe soki (mitte paari, vaid ühe TK) ja nüüd oli nii elevil, et kole, icc. Et ikka palju ta tohib soonikut teha ja kuidas kanda jne. Ise roolis, juhendasin suuliselt sokikudujat. Nii lõbusat sõitu pole ammu olnud, iccc. Sokk on nüüd poolenisti valmis, jääb üle vaid kand kokku kududa ja laba teha. Vedas:)

Ahjaa, sõidustiili eest sain 10punkti. Nananana... nii kolaka massinaga ma polegi enne sõitnud,
minnes oli ikka natuke hirm ka. Tagasitulek oli juba täitsa ok, mulle meeldis:).



Lapsed olid lahedad. Turnisid puude otsas ja olid nii hoos abistamisega. Päeva lõpetasime koos grillides ja kokatädi tehtud kodust marjakooki süües. Oi, need koogid on seal alati nii head ja pererahvas lahke. Ma olen nii ülesöönud, et uni vist ka ei tule. Õunu oli meeletult ja mahla nii palju, et meile pandi isegi kaasa. Vahel tekivad seal pinged, kuna lapsed on raske taustaga aga seekord mulle väga meeldis. Lõpuks läks suisa jalkaks ning kahju oli ära tulla.
Aga ega meil muud üle jäänud, sokk vajas ju kudumist :D