Lappasin läbi oma readeri ja mitmed on peatunud eilsel Postimehe artiklil, kus jälle blogimine hambus. Tavaliselt ma ei viitsi neid lugeda, sest nii palju kui ma olen märganud, häirib blogimine peamiselt neid, kes sellega ise ei tegele. See oleks ju sama hea, kui ma vinguks teemal - miks eestlased nii palju grillivad ja milline mõttetus see on - sest mina ju ei grilli.
Elu on täis kohustuslike valikuid ja vabu valikuid, blogimine kuulub minu meelest viimaste hulka nagu ka blogide lugemine - mittelugemine. Oma vaba aega ja energiat saab ju alati mõistlikumalt rakendada.
Peab tunnistama, et mulle meeldib nii kirjutada kui ka lugeda. Kui reader on suht hõre (nagu suvel see kipub olema), siis ma olen vahel lausa pettunud. Mul on omad favoriidid, keda ma loen ja mulle meeldib nende tegevustega kursis olla. Paljudega olen ka kohtunud, ka nende lastega nt. Tore on ju teada, kuidas su tuttavatel läheb, neile vajadusel kaasa elada. Enamik tuttavaid on mul muidugi readeris just nende käsitöö pärast, sest see teema on hingelähedane.
Blogimise ja lugemise tõttu mul enesel küll midagi tegemata ei jää:). Tavaliselt pikemad jutud (eriti meenutused) mõtlen ja sõnastan juba varahommikul koertega jalutades. Blogisse logides jääb üle vaid mõtted kirja panna. Ja kirjutan klaviatuuril ma kiiresti:).
Inimestel, kes blogimise teemat väga kriitiliselt võtavad, on mu meelest omal mingi okas Interneeduse suhtes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar