Kangelasema

Ühel suvisel päeval aastal 1958 peatus vanaema talu ees must volga, millest astusid välja kaks härrat. Lapsed aeti nii tähtsa sündmuse puhul muidugi õue mängima, jalust ära. Üks härradest oli mees nimega Vader, kes küsis, kas minu vanaema ka kodus on. Nimelt oli neil auväärne ülesanne anda üle aukiri ja medal "Ema-kangelane". Aukiri oli suurte tumesiniste kaante vahel, suures karbis. Sellele olid alla kirjutanud I. Abdullajev ja M. Georgadze, Moskvas.



Kuna samal ajal oli kodus ka minu tädi oma kaksikutega (vanaema vanimal lapsel sündisid kaksikud ca 9 päeva varem kui vanaema viimased kaksikud), siis õnnitleti teda ka. Tädi meenutas, et Vaderi käsi oli pehme ja lödev. Tähtsaid külalisi paluti istet võtta aga nad olid väga hõivatud ja lahkusid koheselt. Ikka oma musta volgaga.

See ei ole väljamõeldis, medal "Ema-kangelane" oli tõepoolest olemas ning väidetavalt kullasisaldusega ning anti 10. lapse sünni puhul. Meie pere auväärt kangelasema medal on kadunud. Kurjad keeled räägivad, et poisid tegid vanasti garaazhis tööd ja üks neis pani pulli mõttes vanaema emamedalid rinda. Neid medaleid on meil veel, aga teised kahvatuvad sellise väärika tiitli ees :P. Me ei suutnud eile välja mõtelda, mis järjekorras neid anti. Ilmselt alates viiendast lapsest aga selline see traditsioon oli. Kuna enam pole meil ei päevakangelast ega medalit, siis näitan teile lõpetuseks pisut väiksema kaaluga auraha.



Vanaema ise ei arvanud noist medalitest midagi.

Head emadepäeva kõigile kangelasemadele! ;)