pühapäev, 1. aprill 2007

Millest oleneb inimese saatus ja õnn?

"Tööst, tööst ja veelkord tööst!"
Ma käisin eile Tammsaaret vaatamas, Linnateatris. Karin. Indrek.
Küll see osa T&Õst on ikka veider, ma aeg-ajalt mõtlen, miks AHT just sellise loo kirjutas. Aga hea ta on, seda ei saa salata.

"Mõistsin, et võtmefiguur on Karin, et vaataja peab mõistma tema igat sammu. Miks tuleb ta alguses rõõmsalt koju teatega, et Köögertal on pankrotis, miks ta tuju muutub, miks ta läheb Paralepa juurde jne. Mitte sellepärast, et ta otsib elus vaheldust ja on Indrekust tüdinenud, vaid ta läheb kõige paremas usus kindla plaaniga tegutsema, et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa. "

Nii kirjutab Nüganen Linnaka kodukal. Ma ei ole selles nii kindel, et asi oli perekonna päästmises. Alguses ehk jah, siis kui hambad sisse löödi ja papa vangi oleks läinud. Aga pärast oli see kättemaks. Hoolimatuse ja vähese tähelepanu puudumise pärast. Minu meelest. Karin kordas ju sageli, kuidas Indrek on liiga kaugel või pöörab temast ära, magab teises toas jne. Ka Indrek tunnistab pärast, et ta kartis Karinit enne abielu. Võibolla ka abielu ajal? Imelik, et sellised inimesed üldse kokku satuvad. Nood teised paarid olid võrdsemad, isiksuste mõttes. Aga Indrek ja Karin on nagu teine teiselt planeedilt...
Karin tundus etenduses kuidagi vastuoluline, oma mehega suheldes kuidagi eriliselt rumal (kuidas sa suudad nii palju tühja juttu rääkida?), samas muus kontekstis enam kui tark. Naiselikult tark siis, mitte intellektuaalses mõttes.
Päris karm koht oli too Euroopa nali. See, kuidas seltskond reageeris. See oleks olnud nagu miskine seltskonna skaala mu meelest, mitte etenduse jaoks (seda ka) aga üldse. Ma olen midagi taolist enne ka tajunud. Naljad ja muusikaline maitse määrab palju. Paneb sind või sina teisi paika. See on huvitav. Samuti nagu naljad ja muusikamaitse võivad tähelepaneliku vaatluse käigus reeta vanust nt aga see on teine teema.

Üldiselt mulle etendus meeldis. Rööbastel krigistamine käis kohati närvidele aga see oli taotluslik ilmselt, et pinget kruttida. AHT on mulle ka alati meeldinud, kõik mu kirjandid on võimalusel AHT teostele või nende põhjal kirjutet olnud. Ma olen vist kõik tema tööd läbi elu jooksul ka lugenud, alatest kärbestest ja lõpetades Vanapaganaga. Siis kui ma neid järjest neelasin, pidin nentima, et mitte midagi pole muutunud. Maal rügati 15a tagasi täpselt sama hullumeelselt. Töö lõppeb siis kui ta lõppeb, mitte siis kui sina otsad annad või enam ei jaksa. Tänaseks on elu muutunud aga suhtumine on alles.

Ahjaa, veel. Publikut on huvitav selliste tõsiste lugude puhul jälgida. Publik oli seekord suht vanemapoolne, teema ka tõsisem ehk sellepärast. Minu ees istus üks paar, viiekümnendates ehk. Mehele ei meeldinud Karin ja see, et Indreku ema posti taga piilus ja sealt aeg-ajalt Indrekuga rääkis. Mees niheles ja kommenteeris kogu aeg, naine hoidis tagasi. Kui etendus lõppes, ei jäänud nad isegi mitte plaksutama. Miks teda Karin nii hirmsasti ärritas?! Ei või olla, et inimene sellest raamatust enne mitte midagi ei tea?! Aga noh, inimesi on igasuguseid...

Plaksutati kaua, isegi Nüganen tuli lavale ja rahvas seisis saalis püsti. Indrek, Hele ja Ursula said lilli ka. Tänu sandile kohale (7.rida, koht 1) olin garderoobis üks esimesi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar