Äratundmisrõõm!

Lappasin läbi oma google readeri ning avastasin Lapiliisu sissekande, mis seotud tolle teemaga. Seal oli nii palju tuttavat, et ma pean kah kirja panema:).

Vanaemal olid ka kurt (vöö) ja pinde (marlisideme kohta), nassvärgid ja kunded on mulle ka tuttavad. Ja pearätt! Kuidas ma küll selle võisin unustada. Alati pidi olema ikka rätt peas, kui õue mindi. Suvel sitsiline või siis selline, mis peas püsis, siidirätte ta ei kannatanud. Talvel olid punase-rohelise-kollasekirjud mustade servadega neerurätid. Peenvillasest materjalist mu meelest. Väga külma ilmaga pandi alla puuvillane ja peale siis see villane rätt.

Saksakeelse sõnavaraga seoses meenub mulle üks lugu, mida vanaema sageli rääkis. See oli päris sõjaajast. Sünge lugu. Sakslased rändasid ringi, sõdurid siis. Neid tuli kohustuslikus korras ka majutada, meeldis see siis või mitte. No ülbasid ja olid muidu vastikud. Üks oli hakanud koera püssist laskma aga pihta ei saanud, kuulid lendasid mööda koera kasukat ning too läks krussi. Et purjus sakslase tähelepanu koeralt ära saada, hakkas vanaema koos oma õega poissi keelitama, et kuule, mis sa sellele koerale neid elektrilokke ikka teed. Poiss oli veel rohkem vihaseks saanud ja oli käratanud: "elektrlokken gemacht!!" Järgi ikka jättis lõpuks ja koeral jäi elu sisse.
Sõjaajast vanaema praktiliselt ei rääkinud, ega see kerge polnud. 5 last, talu ja mees sõjas. Aga mees tuli tagasi ja siis neil sündisid veel kahed kaksikud ja 1 tütar :).

Äratundmisrõõmust veel.
Lugesin ka Therdalia blogi ning meenus, kuidas mina lapsena haige olin. Ega haige olla pole kunagi mõnus, tegelikult on esimesed päevad ikka na karmid. Aga vot just nende järgmiste päevade üle olin ma alati ilgelt häppi:). Tavaliselt palavik kadus paari päevaga aga mul kästi alati lamada ja tubasel rezhiimil olla. Kui vedas, võttis ema ka haiguslehe, enamasti pidin aga vanaemaga olema. Suur voodi tõmmati lahti, seal sai laiutada. Vedasin voodisse kõik oma raamatud, fotoalbumid jne. Vanaema keetis alati saiapudi, iccc. Praegu tundub see võigas, aga mulle õudselt lapsena meeldis kuum piim, millesse on tükeldatud sai ning lisatud suhkrut. See oli kohustuslik osa "ravirprogrammist"! Vanaema üldselt panustas palju söökidesse, et mingit halastust polnud. Kui ei söö, siis tervis ei tule - oli tema raudne arusaam. Aga "tervenemisprotsessis" oli see eelis, et siis võis soovida, mida süüa tehakse. Reeglina meil sellist ninnunännutamist kodus kunagi polnud, et lapselt küsitakse, mida too süüa tahaks. Söödi seda, mis valmistatud oli ja kui ei soovinud, siis oma asi. Aga haiguse ajal võis avaldada soovi, kuigi jah, ega siis erilist isu ju ka polnud :D.
Elavhõbedatermomeeter oli meil ka ja sellega ei tohtinud tõesti magama jääda:).