Marie Boine

Kuulasin täna hommikul linna sõites Marie Boine`i plaati Eight Seasons. Oli jälle pakase moodi ilm, päike tõusis ja kased härmas. Too muusika oli nagu või pudrusilmas, nii hästi läks maastiku ja meeleoluga kaasa. Vahel on mõne muusiku-muusika-heliteosega niiviisi, et kõige mõjusam tulemus on õige konteksti korral.

Mäletan, kui ma Islandile läksin, siis eeltööna püüdsin palju lugeda, mis maa see on ja mis inimesed seal elavad. Muidugi teadsin ka Björki aga tema muusika oli kuidagi võõras. Omapärane, seda küll.

Meie lennuk maandus öösel. Mul oli seljas vaid nahktagi ja jalas teksad. Oli kohutavalt külm! Mäletan meeletut tuult ja pooltühja lennuvälja... Olin unine ja pabistasin muidugi ka. Ma mäletasin, milline Odin välja pidi nägema ja ta oli lubanud, et tuleb vastu. "You did it" oli esimene kommentaar. Taanis oli algamas kesköösel streik ning meil oli raudselt vaja saada varasemale lennule, et õigel ajal olla Keflavikis. Eestist läks tookord üks tüdruk veel, kahekesi me siis reisisime. Leedu tüdruk Vilniusest ei saanud meie lennukile, vaid nt pidi tulema Prantsusmaa kaudu.

Odinil oli Toyota sedaan, tumeroheline, tolle aja kohta tutikas, plaadimängijaga. Ma polnud selliste mugavate autodega siin enne sõitnud:). Teine eestlanna jäi kohe tukkuma, minul ei tulnud und. Mõtlesin, et kuhu ma sattunud olen. Auto aknast paistis ainult mingi tume kuumaastik. Krobeline, mustjas, ei mingeid puid ega põõsaid. Kilomeetrite viisi lagedat maad. Ja Björk, islandi keeles, Gling Glo. Ja järsku oli kõik paigas, õige... õige keel, õige muusika, kõik klappis. Täpipealt.