Blacky saak

Viimasel ajal on Blacky valinud ema oma kiindumusobjektiks. Kui alguses oli Suska ema süleloom ja B piidles kadedalt nurgas, siis nüüd on otsustanud maadam, et tuleb midagi sellise ebavõrdsuse likvideerimiseks ette võtta. Tegudele!
Ma oma mälusopis hetkel ei suuda meenutada, mil hetkel see toimus. Tundub nagu oleks paari viimase kuu nali aga võibolla ka pikemaajalisem. Ühesõnaga, kui me ema juurde läheme nädalavahetustel külla, siis pargib Blacky end koheselt ema kõrvale istuma ja paneb käpa talle sülle. Nagu tahaks kõigile märku anda, et see siin on minu oma! Omal on siuke poosenägu ees ja õnnis on ta ka.
Suska on muidugi kimbatuses, sest no palju ikka ühte sülle mahub. Kavalad nagu nad on, teeb Suska jõumanöövreid. Kerega, ikka kerega. Kõigepealt üritab läheneda emale vabast sülepoolest. Pressib end ülbel ilmel sülle ja hakkab B käppa ära nügima. Mispeale ronib B. ka sülle ja vahel nad kõõluvad kahekesi ema kintsude otsas, et kes keda. Kuni ema nad mõlemad maha kupatab, ikkagi 10+12kg :D.
Maas ollakse hetke ja siis tuleb uus katse, kes ees see mees. Tavaliselt on Suska kiirem aga mitte alati. Kui B on saavutanud oma lemmikpoosi, käpp ikka ema süles, hakkab Suska uusi manöövreid testima. Seekord lähenetakse teiselt pool, kui vaja, siis otse B kukile. No kellele see meeldib? Võehh, B hüppab maha ja Suska keerab end sohvale põigiti - nii pikk kui lai ja võidukas ilme omal peas. Ka see ei kesta kaua, sest teine kintsupool on endiselt vaba ning B sinna end seabki. Kui hästi läheb ja emal aega nendega jageleda on, siis lõppevad nood jõu-ja ilunumbrid sellega, et ema kamandab tüübid teine teisele poole teda lamama ning kratsib siis ühe käega ühte koera ja teisega teist. Siis on kirik keset küla.
Kui ema kööki süüa tegema läheb, on tal alati kaks abikokka. Köök on kitsas ja suht hämar, söögitegemise taustaks võib kuulda : "tule ometi eest ära, ära jää siia magama, no kuule, kas sa lähed eest!"
See söögivärk on nii oluline, et ühtegi silmapilku ei tohi mööda lasta. Passivad mõlemad kannatlikult otse ema selja taga.
Minu meelest ei oska shotikas ennast kerest käänata. Kõik pööramised ja käänamised käivad terve jäiga kerega. Selline manööverdamise moodi liikumine siis. Ja kui köögist kostab: "eest ära, tuline!" Siis tulevad kõigepealt köögist kaks musta tagumikku (seal pole eriti ruumi ümber manööverdama hakata) tagurpidi käiguga ja seejärel ema kas siis supipoti või mannakreemikausiga teel sahvrisse :P. Kui ema sahvrist tagasi tuleb, peab uksega alati ettevaatlik olema, sest tüübid passivad ninad vastu ust. Vaja ju teada, mis toimub. Eks ema "mängib" nendega kah rohkem ja poputab, mul kodus sellist jama ei ole. Suska küll "teeb" vahel pannkooke koos minuga köögis ja on pärast jahune. Aga muidu on nad suht omaette kuskil korteripeal laiali.
Sellest pööramisest ja käänamisest meenub veel üks seik. Blackyle meeldib õudselt jogurtitopsikuid poleerida, eriti noid Alma suuri, 400gr. Aga seda tähtsat tööd ei saa teha ju avalikult, vaid tolle topsikuga tuleb ettevaatlikult manööverdada magamistuppa ja seal mõnuga põhjalik töö ette võtta:). Manööverdamine see on, kuidas muidu nimetada sellist liikumist, kus koer saab suht kitsas köögis topsiku, millel haaratakse hammastega ettevaatlikult servast. Topsik on miskine 15cm pikalt ees torus ja siis tuleb too jäiga kerega loom, kes üritab end ümber pöörata. Samal ajal jälgib ta uksepiitasid, mööblitükke, Suskat, kassi. Mitte kunagi ei lähe ta kuskile vastu oma topsikuga, siuke sentimeetrimäng on see:). Ja oh seda uhket kõnnakut kui lõpuks ümber keeratud saab.Pea püsti, torbik hambus ja tähtsal ilmel magamistuppa. Õnnis hetk! :P