Sussil on üks pisikene kana, piiksuv. Selline lemmikmänguasi, mille vastu huvi ei rauge ega rauge. Päris alguses, kui ta selle sai, siis kippus ta seda salakaubana habemesse peidetuna kaasa vedama igale poole, nt õue jalutama minnes. Nüüd nii kiivalt seda ei valvata aga aeg-ajalt lööb vana arm välja.
Meil on suhteliselt vaikne maja. On lastega peresid ja igasuguseid tegelasi aga kuidagi on nii kujunenud, et ca 21-22st on vaikus. Eile jäin magama minemisega suht hilja peale. Koerad juba magasid kui magamistoa poole läbi pimeda elamise käsikaudu koperdasin. Järsku kostis jala alt kõrvulukustav (arvestades vaikset maja) piiiiiiiks! Krt, Suska kana. Otse voodi ees (vahel ta viib selle minu voodisse magama), jalus. Loomulikult tormas seepeale kohale murelik Suska, et kana "päästa". Loomulikult ei teinud ta seda vaikselt ja kinnise suuga. Õud. Kõige selle peale ärkas maadam B ning oli pahur (torises, kaapis uut pesa, koperdas ringi tükk aega enne kui magama uuesti jäi). Suska aga magas sekund peale "karjatus" õnnist und. Kana oli ju "elus" ehk alles siis.
V hea link! Tänud!
VastaKustuta