Hind

Indigoaalase blogis on hea ülevaade sellest, kuidas kujuneb hind. Tema esindab turul sellist tootegruppi, mis on pea iga toidupoekülastaja korvis. Ja isegi sellise tootegrupi puhul on ikka neid mõjutegureid "miljon". Lugege, väga hariv!

Mõtlesin, et kirjeldan siin omalt poolt ühe väga kitsa näite ka. Tegin need arvutused oma tootekujunduse eriala raames lõputööks aastal 2021. Praegusel hetkel on hinnad muidugi tõusnud. 

Eelmisel hooajal müüsin nutisõrmikuid ca 65-75 Eurot paar miinus tulumaks ja mitte 128.- nagu ma koolis tegelikult kalkuleerisin. Lihtsalt ei julgenud nii palju küsida :(.  Olen ettevõtluskonto omanik. Mul on ka põhitöö, mis tagab sotsiaalkindlustuse ja pensioni II samba maksed. Ettevõtluskontoga tegutsedes ei saa enne maksustamist kulusid maha kanda (nagu OÜ ja FIE puhul). See on lihtsustatud ettevõtlusvorm ja selle ma valisin peale põhjalikku eeltööd ning kalkulatsioone. Ettevõtluskontoga töötamine ei vaja ka raamatupidamisteenust (puudub raamatupidamiskohustus). 

Mis on muutunud?

• Saara 10/2 lõng maksab nüüd 6.10 Eurot 50g tokk (oli 4.69) ja kuna mahud on väiksed, ma sahtlisse varuks ei koo, siis väga suurt vana hinnaga lõngavarujääki pole. 
• Miinimumtunnihind hetkel on 5.31 Eurot (oli 3.48). 
• Kasum oli näites 5%, aga võrrelge planeeritud hinda ja tegelikku :). 
• Osa planeerimistöödest on ette ära tehtud ja reaalselt tuleb arvestada aja, materjali ja postikuluga. Samas mustreid muudan ja iga kindapaari puhul tuleb uuesti kavandamine läbi teha ning silmuste arv vastavalt tellija käele paika ajada. See läheb tööaja sisse. 
• Tulumaks on tõusnud 20%-lt 24%-ni 
• Töötunniarvu olen saanud väiksemaks, ca 27-28 tunni peale.
• Vist postikulu on ka tõusnud, ma polegi omale seda eraldi dokumenteerinud. Peaks uurima. 

Tookord tootelugu kirjutades ma plaanisin kududa kuus keskmiselt 3,5 paari. Tegelikult ei jõua ma hetkel muude kohustuste kõrval igas kuus sellist arvu valmis teha. Kui põhitööl on väga kiired ajad ning lisaks on mingid perekondlikud kohustused või jamad, oma koolitused jms, siis heal juhul koon paar kuni 2 kuus. Sõrmedele läheb palju aega, sest mul on nende töölesaamiseks oma meetod. Ilmselt olen ma aeglane ja ajakasutus peaks olema rohkem distsiplineeritum.

Rent. Transport. Vahendus

Kindakudumine ei vaja spets ruume ega vedamiseks logistilisi väljakutseid. Ka ei kasuta ma vahendajaid ega osta teenust mingis osas sisse. Ainult töövahendid ja materjalid (kusjuures, vardaid ma kalkulatsioonidesse isegi ei lisanud, isegi mitte ühekordse pikaajalise investeeringuna... :)). 

Toote unikaalsus, nõudlus ja pakkumine

Toote aspektist analooge turul eksisteerib, aga enamasti sporditoodete valdkonnas spetskindad või siis akrüülist masinkootud "hiinakad". Nii et turu mõttes võiks siiski unikaalsust esemel olla. Samas pole ma viimasel aastal nii detailselt netti läbi kamminud ka kui siis kooli jaoks eeltööd tehes. Arvestades, et kool ilma meilt luba küsimata meie tootearenduse töid järgmistele kursustele lugemiseks jagab, on see vaid ajaküsimus, kui keegi kopeerima hakkab. Aga no siis tuleb enda toodet rohkem isikupärasemaks teha ja paremaks :)

Kui ma jälle vaba hetke leian ja kuulutan, et tellige nüüd, siis alati on paar inimest, kes kohe kontakteeruvad. Kõik ei jaksa oodata, aga enamus klientidest on siiani olnud kannatlikud. Koon täpselt kliendi käe järgi ja sahtlis varu ei ole ootel. Võibolla peaks tekitama? Ma ei tea, mulle selline "rätsepatöö" moodi lähenemine on siiani meeldinud. Ja mõnes mõttes on hea, et nõudlus on selline "on demand", sest mind on üks ja ma palju korraga ei viitsi ka. 

Ilmselgelt ei jaksa ma konkureerida selle tootegrupiga, mida Indigoaalane esindab. Ja minu kindad on ilmselt üks esimesi asju, mis tarbijate fookusest välja lendab, sest elu tahab elamist ja käsitöö on luksus. Kusjuures - aruvutused on tehtud ju miinimumtunnitasu pealt... 

Hellõu!

Meie sellesuvised elukad maal. Ema pani ühele nimeks Possum, teine on Beebi. Beebit pildistasid mul sugulased, see on screenshot pikemast klipist, seetõttu ka natukene hägune. Kõrvukrätsid :) 

Tärä!

Who are you? :D

Vabaõhumuuseum

 Selle aasta suvine puhkus oli kodumaine. Kohustused, tujutus ja motivatsioonipuudus oli masendav. Aga kuna kogemus ütleb, et nelja seina vahelt tuleb end välja pressida, siis seda ma ka võimalusel tegin. 

Muuhulgas läksin üle saja aasta vabaõhumuuseumisse. Millal teie viimati käisite? Ammu? Minge! Minu viimane visiit oli vist ka pea 10+ aastat tagasi. Muutunud on palju!

Setu hooned, kolhoosimaja, tegelusrada, lastele mängukohad. Kanad, kitsed, hobused. Veetsin vabalt mitu tundi jutti ja tore oli! 

Natuke õõva ka. Kolhoosi kortermaja on selline, mida vist leiab siiani igast väikealevist. Mulle meeldis selle lahendus, dekaadide kaupa II korrus ja siis all, ühes toas täielikult renoveeritud kaasaegne lahendus. Kõik on võimalik, eks? Ja siis need pesukuivatamistorud ja puukuurid, kola nendes. Nostalgialaks kohtumiseks, aga ka tugev soov “ei taha mitte iial tagasi”. Selliseid asju ja olmet oli vist meil kõigil - ereliukas, desna, družba saag, pehme voodriga kummikud (Jugo miskisest maast vist?), Pipi pesupulber, plekist nõud soemüüriga pliidil, tikitud diivanipadjad ja tervet seina täitev polüestersektsioon. Kahtlustan ka, et muuseumil oli neid tube suht lihtne sisustada. Mu emal on siiani selline mööbel ja tikitud padjad. Ristiemalt ning tädilt. Kokkuhoidlikud sõjajärgsed inimesed korralikke asju ära naljalt ei viska. Kusjuures seal oli päris lõbus kolada ja meenutada, aga kodus pilte vaadates enam mulle see tunne kohe üldse ei meeldinud. Mingid lood ja seigad meenusid, mis olid kõike muud kui helged.

Aga see oli vaid üks maja. Muuseumisse kolama minge ikka, see on ju sisuliselt Tallinnas. Ja imearmas :) 

Childcare versus eldercare

Juhtusin nägema täna uut HBR ajakirjanumbrit veebis (ok, siseveebis ja elektroonilise juurdepääsuga, aga neid müüakse meil ka ajakirjana). Päris huvitav teema iseenesest. 

Lühidalt siis, et tulevikuvaates vajab tööandja konkreetset reeglistikku nendele töötajatele, kes hooldavad oma vanu sugulasi. Analoog siis lastekasvatusteemaga, mis on mingil tasemel seadusandluses reguleeritud, aga sageli pakub ka tööandja miskit lisaks. Arvestades elanikkonna vananemist ja riikliku kehva toetussüsteemi, puutub meie põlvkond varem või hiljem selle teemaga kokku. Nagu artiklis on kirjutatud - "For the first time in U.S. history, the number of working adults providing care to an older adult has surpassed the number providing care to preschool children". Ja võib juhtuda, et see sama "number" on nagu võileib - ühelt poolt otsapidi lapsed veel õpivad kui tekib juba vajadus toetada vanemaid. 

Mõtle kui sul oleks selline tööandja, kes mitte ei annaks ametlikult paar lisapäeva lapsevanematele puhkuse ajaks või haigusperioodiks, vaid sa saaksid sellist paindlikkust ka rakendada oma eakat lähisugulast toetades. Ma ei mõtle siin selliseid keisse, kus inimene üldse enam hakkama ei saa või vajab 24/7 järelvalvet. Tavaliselt on seal vahel - aktiivne täiskasvanu kuni 24/7 abivajaja - ju tükk maad enne kui peab tõsiselt otsustama, kuidas edasi ja kas jne. See toetus ei pea olema just puhkuse või vbade päevade näol. Vahel on vaja professionaalset infot, ärakuulamist, spetsialistile juurdepääsu jms tasemel tuge. 

Ma täiesti usun, et on ülemusi, kes vabatahtlikult pakuvad välja, et mine arstile emaga või jookse tunnikeseks vanemate poole, sest mingi orgunn-visiit-leping-jama - vajab kiiret sekkumist. Aga kipun arvama, et see on pigem vähemus ja selline case by case teema, mis sõltub vahetust bossist pigem. 

Elanikkond vananeb, lapsed sünnivad hiljem ja inimesed töötavad kauem. Ja tööealine inimene kui tal on hea töö, maksab makse ja on motiveeritud. See ilmselt ellimineeriks mingil määral ka vajaduse varem koju jääda põhjusel, et lähedasi on vaja hooldada, eriti kui tööandja ei ole paindlik.  Eestis on see teema ilmselt veel ulme, aga mõtlemisainet on. 

USA näitel - A 2024 survey from AARP and S&P Global found that half of working caregivers have to make changes to their work schedules because of caregiving responsibilities. Many also have to make drastic adjustments, such as taking a leave of absence (32%), reducing hours or shifting from full-time to part-time (27%), turning down a promotion (16%), or not working for a period (16%). One in six retirees today cite family caregiving responsibilities as a key motivation for retiring earlier than planned.

Artiklis on refereeritud hiljutist uuringut, milles loetletakse valdkondi, mille osas enim on abi vaja või puudust tuntakse: 

• usaldusväärne allikas, mis vahendaks professionaalseid hooldustöötajaid
• finantsabi
• rohkem tuge perelt, sõpradelt, kogukonnalt
• puudus inimesest, kes pakuks lähihooldajale puhkust (mõlemas suunas - töö, hooldamine)
• professionaalne abiline, kes aitaks perekonnal paika panna toetusplaani (kes, kunas, millega)
• Koolitus ja abi lihtsate oskuste omandamisel, mida hooldamises võib vaja minna (ravimite manustamine, süstimine, haavahooldused, med seadmete kasutamine)
• parem paindlikkus tööandja poolt (töögraafik, puhkusepäevad, asendused - 25% mainis seda)
• tervishoiualane nõuandja või toetaja, kes abistaks oriennteerumisel meditsiinisüsteemi keerdkäikudes (mida küsida, mis on õigused ja võimalused, kuhu pöörduda jms - 23%)

On firmasid, kes pakuvad sellist Employee Assistance programmi juba praegu ja nendes abiprogrammides on põgusalt kaetud ka omastehoolduse teemad, aga mitte nii konkreetselt eldercare võtmes, vaid pigem töötaja vaates - vaimse tervise support, ealised muutused ja nende support, spetsialistidele juurdepääs (online, suunamised) jms, aga selliste tööandjate arv nt ka USAs on väga väike. Eestist ma parem ei räägi, aga kuna mu oma töö on rahvusvahelises keskkonnas, siis trend kui selline on huvitav. Ja ka meil miskit muidugi on, kuigi jah, kui maalt on vaja ema viia linna arstile, siis võtan ma ikka  vaba päeva oma puhkuse arvelt. 

Vigade parandus

 Outlander oli see film, mille tuure Šotimaal filmipaikadesse tehti, mitte Highlander.  Ma olen ka nagu see hindu, kes filmidest midagi ei tea :))) Automaatselt kirjutasin valesti ja isegi ei märganud, giidi point oli olulisem kui filmi nimi, eksole.