- Külapoest toodud sai, mille peale sai panna maasikatoormoosi suvel ja juua kõrvale külma piima.
- Koogelmoogel - meil oli alati lademetes mune kodus, naaritädi juurest tõime ja siis sai teha koogelmoogelit. Üldiselt on tunne, et meil vist niisama näksimine polnud teemaks. Söögiajad olid ja vanaema tegi sooja sööki. Vahel kui isutas, siis tellimise peale laari pannkooke ka.
- magus kondenspiim - salaja, külmikuukse vahelt kiirelt kummutades (meil pandi kohvile ja ei olnud lubatud niisama seda nillida. Seda polnud ju saada ja vahel isa tööjuures oli toidupakkides koos muu juraga, siis tekkis kappi).
Mida enam ei taha:
- Mitte iialgi enam ei taha kissellipulbrit. Mul on sellega ikka koletum draama ühe lõputu mürgituse tulemusena, tempel mällu ilmselt. Me sõime seda algklassides kuivalt, otse pakist.
- Suitsukala ka enam ei isuta. Vanasti toodi koju terve kala suitsutatult ja seda puhastati võileivale, mulle maitses, aga enam mitte.
- Hesari kanaeinet :D - See oli peale ülikooli ühe hea sõbraga meil põhiline pagemiskoht perekonna ja igasuguste eluliste jamade eest. Hesar ehk Hessburger Lasnamäel. Sealne kanaeine oli üks nuhtlus, ilge kräpp muidugi ja hunnik kaloreid aga see krõbeda koorikuga nelinurkne kanapihv oli hea. Enam nad sellist ei tee ka, nii et pole kiusatust.
Mida enam kunagi ei saa:
- vanaema magusat porgandipirukat
- vanatädi "paaritatud räimi" marinaadis, heldus kui hea see oli!
- miskine India tee oli ka, mida vist enam ei ole müügil ega ilmselt maitseks kah. Suur punane pappkarp, milles sadu pisikesi pakke, kahekaupa koos. Ma arvan, et see oli India.
- esimesi valgeid klaare vanaisa aiast (hiigelsuured, enne kui jahuseks lähevad).
- Olümpia vahvlitorudega sefiiritorti
- koduses suitsuahjus suitstutatud lemmikvorst või oli see stepivorst? Mõlemad olid teemaks maal, harva sai.
- hiigelsuures karbis maisipulgad, mäletate? Tänapäevased ei ole enam see.
Mis ei maitse nagu vanasti:
- Baikalil ei ole enam seda õiget maitset. Mulle lapsena meeldis see jook enim.
- Budapesti kommidel ka :) Sellest olen ma lausa kunagi kirjutanud, kuidas me neid Suska kasvatajaga Helsingis taga otsisime ja kuidas selgus, et tootja teeb neid vaid jõulude ajal. Ja kui ma siis jõuludeks sain lõpuks kaks pakki ning milline pettumus see oli... :(
- viinerid
- jäätis
Mida ei söö:
Ma ei tahaks öelda, et kohe üldse ei söö. Üldiselt ma üritan olla toidu suhtes respekteeriv ja mitte hullupööra valiv, aga kui võimalik, siis ma ei sööks:
- vahukoort moosiga (vanasti oli sööklas selline magustoit - hiigelkuhi vahukoort ning suur hunnik moosi veel kaunistuseks. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas on võimalik seda süüa.. Üldse paljalt vahukoort süüa on natuke "võeh" tunne, sest mul on pärast paha olla. Kohupiima sees või sharlotte tordis jne on ok.
- heeringat - teate need sibula ja hapukoorega liuad vanasti? Õud. Ma olen õppinud pika hambaga heeringat taluma rosoljes, mis on ema tehtud. Ema hakib hästi peenikeseks ja salatis see maitse ei domineeri. Aga need liuad... sünnipäevaks tavaliselt sugulaste pärast natuke ostan ja nende lahkudes pakin kõik kaasa kellelegi vabatahtlikule.
- Laim ei meeldi, pärast ajab kogu aeg üles ja paha on olla. Üritan mitte tarbida.
- teatud mereannid ka, nt sellise libedad, mida peab kuskilt karpidest välja tirima. Erand on vist kaheksajalg, aga seda siis ka paigas, kus see on nn kohalik ja tavalise köögi osa. Siinsed külmutatud variandid ei meeldi.
- ma ei tahtnud aastaid sülti, aga nüüd vahel ostan ja söön :) Vanaema tehtud sülti ei söönud iial.
- miskine kaalikamöks oli ka, mida vanaema tegi ja ma ei söönud. Eriti siis kui seda serveriti läbipaistva rasvase kastmega, milles ujusid sibulad... ilmselt sealiha keetmise leem, mis maitsestati kastmeks, aga jahu ei lisatud.
Milline mälupilt toidust lapsepõlves:
- Kindad toidukorrad, kus kogu pere koos sõi.
- Vanaema põlle ja pearätikuga.
- Suured pannkoogukuhjad.
- Silmapesukausitäis pärmitainast.
- Hakklihakaste.
- Esimene värske kurk võileival koos vorstiga "Kevadine"
Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud:
Igasugused eksootilised puuviljad ilmselt nt banaanid ja apelsinid jms. Kättesaadavaks on saanud liha- ja vorstitooted. Õnneks palju ei tarbi. Toiduküllus, äraviskamine. Roheline kraam aastaringselt.
Palju asju ilmselt ei tule hetkel meelde. Selline esmamulje pealt postitus siis :)
Taevake, kui palju siit veel lisanduks.. jaa! mina/mul ka!! :) olid ikka ajad :)
VastaKustutaJaa, sama :). Ainus asi, et ma olen teiega suht samast põlvkonnast, mõned aastad noorem ilmselt ja vot kissellipulber on asi, mida ma ei mäleta. Tean, et oli olemas, aga tarbimist ei meenu. Aga mõned mu nostalgialemmikud on sellised, mida sai ainult Lääne-Virumaal vanaema-vanaisa juures olles lavkast: mingid nelinurksetes väikestes kandilistes pakkides juustud (mumst olid erinevad maitsed isegi?) ja sini-valgekirju paberis "lumepallikommid", mis olid nagu karamell, aga mitte päris. Üldse ei mäleta, mis nende nimi oli, aga vanaemal olid alati riidekappi varutud.
KustutaSee kissellipulber oli ilmetus pisikeses kandlises pakis ja 1. klassi minnes klassikaaslastel teema. Mul ongi see ilsmselt meeles just seetõttu, et ma sain toidumürgituse sellest või siis oli see lihtsalt liiga happeline lapsele, sest ma ikka sõin seda korraga palju.
KustutaMuidu ma kahtlustan, et koju meile seda kunagi ei ostetud, sest sahver oli moose, mahlu ja mehusid täis alati ning kisselli keedeti nendest.
Miks ma üldse seda ostma sattusin, on ulme. Mul oli rangelt keelatud poes käimine algklassides ja pidin kohe peale kooli koju minema. Ilmselt mingi meeltesegadushoog, mis end kaunilt kätte maksis :D
Unustasin lisada, et see on meem, mis liigub paljudes blogides. Mina sain innustust Klarist ja Indigoaalasest.
VastaKustutaÜks asi tuli veel meelde, millega ma pole siiani harjunud. Riisipuder nii soolase toiduna kui magusana. Mäletan, et mind kutsusti külla klassiõe juurde ja tal ema serveeris alguses riisi (mis oli suht pehmeks keedetud) miskise lihakastmega ning seejärel ka kisselliga magustoiduks. Mul seostus siis riis alati pigem soolase toiduga - riisisupp, riis kanakastmega jms. Aga mitte iial ei tehtud meil riisiputru magustoiduks.
VastaKustutaEma armastas riisisuppi süüa kaneeli ja suhkruga, mina ei võtnud suu sisse kah. Piimasuppi siis, see pidi olema soolane.
Samas mannaputru sõime küll alguses või ja soolaga ning siis kui võisilm otsa sai, pandi moosi. Vanaema keetis hästi kõva pudru. Ja minu lapsepõlves polnud puder kunagi hommikusöögiks. Pigem omaette söögikord kas lõunaks või õhtuks. Hommikuti olid meil võileivad.
Mulle samuti kisselipulber ei meenu.
VastaKustutaAga lohutustoidu alla käis näiteks (õuna)marmelaad tuubist ja oli veel mingi hästi hapu Kosmose ekstrakt tuubist.
Kalevi nätsud olid hästi pehmed ma mäletan, peaaegu lagunesid suus ära ja pidi vaat et alla neelama.
Ja üks asi mida tänapäeval enam ei süüa on piimasupp nuudlitega. Vanasti minu meelest lapsed ikka sõid.
Kisellipulber uduselt meenub, aga suuri mälestusi ei ole, sest tõenäoliselt oli meil kodus ka pigem harv kraam - kisellimaterjali oli keldris piisavalt.
KustutaJaa, marmelaad!
KustutaHeeringa ja süldi osas täiesti sama meelt. Ma neid ei söö, pole iial söönud ja ei hakka ka. Kilu kah veel sinna juurde.
VastaKustutaVürtsikilu ma isegi vahel söön, eriti kui on selline hästi tugevalt kiluvürtsine versioon. Aga mulle ei meeldi need imepeenikesed kondid, vanasti kakkusin neid peaaegu ükshaaval. Sel põhjusel isegi jäi räimevorm proovimata, sest ka sellele on need peenikesed kondid. Mul on alati tunne, et need kleepuvad igaveseks ajaks igavesti kurku.
Kustuta