Juhendamisest

Saades inspiratsiooni Indigoaalase blogist panen kirja ka oma teise aasta juhedamise muljed. Mul on see eelis, et tegemist on hobialase regulaarse kursusega, kuhu peaksid põhimõtteliselt tulema inimesed, kellele tõesti meeldib käsitööga tegeleda ja kes on valmis uusi teemasid juurde õppima. 

Esimesel aastal ma pingutasin rohkem, ettevalmistusaeg, oma tööproovid, pildistamine juhendite tarvis, kirjandusnimestikud listidena lisalugemiseks, muisist mustrite maha joonistamine ja excelisse toppimine jne jne. 

Sel aastal on olnud pisut lihtsam, sest midagi on juba olemas, aga sisu peab ikka muutma. On samad inimesed ja paar uut, seega ei saa päris "vana rasva" peal liugu lasta. Aga rohkem iseseisvust olen küll andnud. Pusivad ise muisis pilte uurida ja siis mustrit maha võtta. Muidugi tegin ka ise kodus mustrid neile valmis, aga enne pidid nad omale mustri joonistama, et saaksime võrrelda. Alguses oli nurin, aga nüüd juba uurivad uusi :) 

Ootused on ka teised. Ma ei sunni nui neljaks igas tunnis uut teemat või etappi. Kulgevad omas tempos, aga samas ma ju tean, et liigne demokraatia tapab. Selles mõttes tuleb hoida tasakaalu ja natukene ikka torkida ka. Muidu meil ongi nii, et hooajaga saab vaid 1 teema selgeks!

Taust. 

I. soovitas, et uuri tausta. Seda ma esimesel aastal ka püüdlikult tegin. Enne kursust pidi iga osaleda soovija ühendust võtma, natuke endast kirjutama ja siis minult kursuse teemal soovituse saama. Alguses toimis, poole aasta pealt kui tulid kõik need "kellegi sõbrannad, trennikaaslasd jne", enam ei toiminud. Ei maksa loota, et sinu sõnum täpselt edasi antakse ja ootused täituksid (loe: koome kindaid). Nii sattus mulle kaks toredat vanaprouat, kellel ühel ei püsinud vardad üldse käes ja raskemad võtted olid liiga keerulised. Teisel läks kogu aur mulle telefonist oma käsitöö näitamisele (vene piraatlehtedelt pärit mustrite alusel erksad akrüülheegeldised ja lillelised titeasjad). Hea käega, kiire õppija, aga kaugel kursuse põhiteemast, milleks esimesel aastal ja ka praegu on siiski meie kohalik kudumispärand ja võtted. Kiidad, suunad tunni teema juurde, varsti jälle tabad end tema telefoni vaatamas ja viisakalt kiitmas. Väga suur väljakutse, kuidas inimesed teemas hoida :) Taustast poleks selleks hetkeks enam mingit kasu olnud.

Aeg. 

Seekord me ei saanud reedeõhtust aega (mis nagunii pidevalt kellelegi ei sobinud, sest reede õhtu, pere ja nädalaväsimus, üritused). Saime pühapäeva õhtu. Mina mõtlesin, et nüüd on kõigil olnud terve nädalavahetus perele, nädalast puhatud ka ja enne kui sinise esmaspäeva mõtted kohale paarutavad saame kenasti kududa koos ja jutustada. Selgus, et ei. Kellel oli kodus pühapäeviti saun, kellel suur väsimus (laupäeval oli pereüritus nt), kes lapsekarjas jne. Iga kord on keegi puudunud ja terve hooaja jooksul on vist olnud 2-3 korda kui kõik kohal. 

Samas, kes kohale juba tulevad, on nii rõõmsad ja see suur vastumeelsus kodust enese väljavenitamise osas on meelest hetkega. Aeg läheb jube ruttu ja tegelikult oleks kõigil energiat kududa ka 2h jutti. 

Aasta alguses proovisin ka aega vahetada. Et no vaatame siis teisi võimalusi ka ja äkki ruumid vabad. Meile pakuti 2-3 valikut ja tulemus oli see, et KÕIK olid miskiste trennidega kinni. Kel uhhuu koolitused a la helikausid jms jabur asi, mille 1 visiit kausikolina kõrval tukkudes maksab rohkem kui minul kuutasu :) Aga noh, ju lõõgastab ja on hea, mis siis ikka. Siis osadel rahvatants, eurütmika, eelkool jne jne jne. Mul on kohutavalt aktiivsed kudujad, te ei kujuta ette :) Seega - jäi ikkagi pühapäev. 

Materjalid.

Nagu kirjutasin, siis päris nullist kudumisteemat ei pidanud alustama, va mänguloomad, mida ma tõlkisin ja läbikudusin koos kahe näitega. Materjale loevad nad rida-realt ja kui ma juhtun tunnis olema loomingulisem, on kohe keegi, kes parandab - aga siin sa kirjutad ju nii!  Väga soojalt on vastu võetud Saara kudumiskooli videod youtube´is. Eelmisel aastal oli nipsakaid kommentaare, mis andsid nagu mõista, et ma üritan lihtsamalt läbi ajada. Aga no kui inimene puudub ja mul on tundide arv piiratud, vaja uue teemaga edasi minna, siis lihtsamad asjad tuleb ise kodus ära õppida. Nii palju raha ma ka ei küsi, et eratunnid ära kataks :D (nali). 

Ei oska alati täpselt juhendisse kududa.

Minu igavene teema. Kuna ma ise sageli lähen oma kudumishoos loominguliseks ja ei ole alati väga järjepidev, siis see ajab inimesed segadusse. Või on mul siis seda tüüpi kudujad, kellel ongi vaja täpselt sõna-sõnalt kirja pandud juhist. Mistõttu ma kuulen üsna sageli etteheidet, et kas sa JÄLLE tahad, et me oma peaga mõtleks! nt kunas pöial teha või küljekasvatus jne. Ok, seal on laias laastus reegel jah, aga no kui sa kood oma käele, siis sa proovid ju pidevalt nii ehk naa. ei? Ühesõnaga, ära improviseeri kui sa pole kindel, et sa inimesi sellega marru ei aja. Omale kodus kududes võid teha ühel päeval nii ja teisel naa. Peaasi et ise oled rahul :)

Nüüd ma ilmselt ajan inimesed vihale, aga see on konkreetselt paikvaatluse tulemus ja minu kogemus ehk  Ärisektor ja ülejäänud. 

Ma ei kritiseeri, inimesed on erinevad ja kulgevad omas tempos. Aga lööge või maha, kui inimene on ikkagi 20a olnud erasektoris, kus on tähtajad, tulemus ja koostöö, siis see mõjutab sind absoluutselt igas valdkonnas.  Ütle ärisektori taustaga inimesele, et järgmiseks tunniks oleks tore kui saaks kootud pöidlaavani ja ta teeb selle ära. Palavikuga, köhaga ja nohuga, tehtud. Ja tal on kohusetunne ning sund. Uskumatu, aga pean tunnistama, et ka minule jube tuttav. Millal on  vaja? Millal on tähtaeg, eksole :) 

Ja siis ülejäänud, kes tulevad tundi ja eelmise tunni asjad on tegemata, kodutööst rääkimata (mul on kuulutuses alati kirjas, et kursus eeldab kodus natukene töötamist, tunnist ainult ei piisa). Ja minu meelest ei ole see hull, teed tasakesi järele ja silmanurgast õpid uut teemat, eks. Aga ei, kõigepealt tuli mul tunni alguses tegeleda mahajääjatega, õpetada neid ja alles siis saame minna edasi uue teemaga. Ja ma ei osanud ka alguses head lahendust leida, et kuidas delikaatselt nad ootele panna. 

Õnneks on hetkel grupp selline, et suurem mass ise nõuab tähelepanu ja on hästi aktiivne, toimib mingi heas võtmes tasakaalustamine, mis on vesi minu veskile. Dominantsemad dikteerivad tempo, äkki nii see peakski olema? Ainutl millega ma veel maadlen on see, et kui ma küsin juhendamise eest kuutasu ja osaleja ei jõua sageli tundi, siis kuidas ma temalt jälle uue kuu eest raha küsin? Samas tingimused on teada, kuupäevad ja ajad samuti. Inimese enese vastutus? Mulle kõige raskem koht.

Ja siis muidugi minu lemmikteema - tulemused!

Ilmselt on see jälle see 20aastat ärisektori kogemust, mis minus praegu räägib ja mis mul hobialaselt sellel kursusel üks piinapink on. Ma ootan tulemust! Ma tahan, et inimesed saaksid asjad kursuse lõpuks valmis. Et me kogume kokku, teeme pilte, kiidame. Et on näha, missugune oli tulemus, mida saaks paremini teha või uuesti. Kas inimene on arenenud selle aasta jooksul või vajaks veel abi mõnes asjas. Ma näen, kuidas kõik alustavad. Näen progressi ja pisaraid, harutamisi ja uuesti alustamisi. Õhinat ja energiat. Ja siis miski juhtub, mis tõmbaks nagu draivimise maha. Kas see on loomulik progress või teen mina midagi valesti? Ei oska põnevust paar kuu jooksul üleval hoida ja lasen neil vaikselt kulgeda? Ei kiida piisavalt? Ei oska autoriteet olla ja ei tekita soovi püüda ja endast rohkem anda?  Ma ei suuda leppida sellega, et inimene ise ei taha näha tulemust. Ma tean, ilmselt ikkagi on asi minus ja sellega on raske leppida. See on minu selle hooaja õppetund - lase vabaks ja ära pressi inimestest naudingut välja. Maailm ei kuku kokku kui kinnast või sokk valmis ei saa :)

Kiida ikka, sest ta on jõudnud nii palju teha, ennast ületanud ja pingutanud. Kiida ja anna tunnistus. Kas nii? Miks ka mitte.

Ja siis see kohalkäimine. See on meil parem kui eelmisel aastal (rohkem ärisektorit, icc), aga ma ikka imestan (ma olen lootusetu, ma tean). Minu jaoks argument, et käisin reedel Tartus ja olen pühapäeval ka veel väsinud, tundub kuidagi koomiline. Aga no mine sa tea, äkki on inimesel tervisehädad, piinlikud kohustused, mida ei julge teisele mainida (kuri mees nt) või siis ongi lihtsalt mõnusam olla kodus ja mitte kuduma tulla. Tegelikult pole ju hullu, see on hobikoolitus. Ma ise ka vaevlen motivatsiooniga vahel, aga nagu öeldud - kui juba kohal oled, on alati nii tore ja protsess ise annab palju energiat! 

Nii et piinleme edasi. Praegu on jälle tunne, et järgmist hooaega vist ei viitsi, aga no naised juba räägivad ja on õhinas. Eks paistab.