Hiiumaa, 2022

Ma olen suvel proua emale ikka ühe tuuri korraldanud, vahelduseks ja tänuks koerahoidmise eest. Teda on suht raske kodust eemale meelitada, mida vanemaks, seda keerulisemaks. "Aga kui äike tuleb, kes korgid välja lülitab?" "Aga kui torm tuleb, kes lilli seob ja sisse tassib?" "Nii põuane on, kastma peab kogu aeg kodus ja surnuaias!" Ja kõik need muud hullud argumendid, mis mul alati juhtme kinni jooksutavad, sest no me räägime ju maksimaalselt paarist päevast eksole! Seekord ma isegi ei öelnud ette, kuhu me läheme, oli üllatus ja sai teada hommikul autos enne sõidu alustamist. Närveeris, eriti merereisi pärast :) Parvlaevu kardab ta ka nagu tuld, sest äkki tuleb torm, eksole. 

Kuna saarekene on siiski pisike, oli plaanis kahepäevane ring peatumisega Orjakul. Esimesel pealelõunal tegime Kärdla ringi ja lähikonnas, teisel siis rannikut mööda Kõpuni ja teistpidi taas Kärdla kaudu tagasi. 

Kopeerin oma märkmed siia, ehk on kellelgi samalaadse ringkäigu planeerimisel abiks. Lisan oma kommentaarid koos soovitustega. Lahtiolekuajad siis juuli seisuga 2022, kes hiljem läheb, vaatab veebist. Läksime 10.00 praamiga ja tulime 19.00 väljuvaga. Täiesti piisav oli. Ajakava oli suht täpselt paigas, teise päeva II poolde jätsin natukene varu ja paar lisakohta külastamiseks, jõudsime. 

Hiiumaa, 1. päev: 

• Heltermaa – Suuremõisa (mõis, pood, kohvik-resto kella 12st ja butiik). Mõis oli väga ilus ja heas korras, suure pargiga. Lubati koeraga sisse, kõndisime kõik ruumid läbi ja kolasime poekeses. Mõisas tegutseb kool, enamus ruume on kohaldatud koolitegevuseks. 
  Resto oli suht keskpärane. Ema šnitsel oli hea, minu suvikõrvitsa pasta jube rasvane. Aga koerale toodi juua ja koht mulle meeldis. Ma armastan neid mõisasid, mis ei ole viimase peal ära renoveeritud, vaid annavad aimu hingest ja ajastust. Mõnus aura oli alles selles majas. 
  Käsitöömaja oli kinni, puudus ka info, millal võiks olla avatud ja kas üldse. 
  
  
  
  

  

  Koer all nurgas

  
  
  
• Vaemla villavabrik (9-18.00) - hästi tore koht ja armas pererahvas. Näeb vana toimivat vabrikut, pisike poenurgake on ja ekskursiooni saab (piletiga). Mulle hullult meeldisid nende kootud jakid, aga ei raatsinud osta. Veebipood on neil ka, aga too ei kajasta kõike nende sortimendist. Koeraga sain sisse, autoparkla on pisikene. Kui rohkem rahvast, läheb tsipa kitsaks. Samas ei olda seal kaua, koht on tõesti hästi pisikene. Netist leidsin, et neil peaks olema ka kohvik, aga meie olime seal kolmapäevasel päeval ja ei märganud nagu miskit. 
  
  
  
  
  
• Kärdla linn 
• Vabrikuväljak (vana Hiiu-Kärdla kalevivabrik) – seal on Pikk Maja (endine vabrikudirektori maja), milles asub Hiiumaa Muuseum (10-18, pilet Pikk Maja + Kassari 5 ja 4) - muuseum oli imearmas! Renoveeritud, meeldiva sisekujundusega, armas poekene suveniiride ja raamatutega. Soovitan väga! Hetkel oli kaks põnevat näitust ka - koertest ja lapsepõlvest. Ei jäta ju külmaks :) 
  
  
  

  

  Kannatas jah! Pool 6 aeti üles :D

  
  
• Käsitöömeistrite pood, Vabriku väljak 2, avatud 10-18. Minu meelest kohaliku käsitööseltsi maja. Taas tore koht minusugusele kolamiseks. Mu kaaslased olid selleks ajaks juba kutud, aga hambad ristis tegid kaasa. Paarist ruumist koosnev poekene, rikkalik valik esemeid. Suht kitsas kui rohkem rahvast korraga on sees uudistamas.  
  Seal kõrval oli kohe üks kohvik ka, kust sai kaasa osta koogikesi ja saiakesi. Nimi kahjuks ei jäänud meelde. 
  
  
• Nelja Nurga Galerii - Keskväljak 5a, Kärdla - ei leidnudki üles, ilmselt on tegevuse lõpetanud. Aga keskväljak ise on tore vaatamine. Ümbruskonnas söögikohad, Coop ja korralik parkla. Mulle meeldis Hiiumaal see, et igas COOPi poes oli korralikult märgistatud omatoodete väljapanek, tootegruppide kaupa. Sümpaatne.
  
  
• Kärdla sadama aidad (saab autoga, Sadama tn) - Kärdla sadama hooneteansamblisse kuulunud aitadest on säilinud 1849. aastal ehitatud villaladu, kuhu Kärdla kalevivabrik (tegustses aastatel 1830-1941) ladustas Austraaliast ja Uus-Meremaalt saabunud suured villapallid. Hoone on paekivist ja kaetud lubikrohviga. Teine sadamaladu on 2-korruseline, samuti paekivist ja lubikrohviga kaetud hoone, kus asus sadamakontor. Hoone ehitati 1849. aastal ning sadamaaidana kasutatud laole on rahvasuus kinnistunud nimeks Viinaladu. - Sinna me ei jõudnudki, sest meil olid pakilised möödapääsmatud takistused :D
  
  
• Kärdla trummid – pisikesed sillad, erinevate nimedega. - neid on jah linnas mitmeid ja kõik on kenasti tähistatud. 
  
  
  
  
  

• Käina - > Kohvik Ruudi, Mäe tänav 4, Käina alevik. See on Elamuskeskusega samas majas, uus hoone ja valik tundus selline tagasihoidlik ning kallis. Kuna plaanisime einestada külalistemajas, siis sinna ei läinud. Aga proovida kindlasti tasub, kuna Elamuskeskusesse te ju lähete niikuinii!
  
  
• Elamuskeskus Tuuletorn -  imeline koht! Mu esimese päeva parim elamus. Läbi mitme korruse ekspositsioonid Hiiumaa elust, ajaloost, keelest, kultuurist, loodusest. Interaktiivne ja samas kohati meditatiivne - need kiiged seal loodussladide taustal, ehhh :) Minge ja te ei kahetse!
  
  
  
  
  
• Dagen Guesthouse - meie ööbimiskoht üheks ööks. Ilus paik, mulle väga meeldis. Ehmatas alguses see, kui palju rahvast oli majas ööbimas. Maja ise tundus selline pisikene, aga kuidagi kõik oli eraldatud, privaatne ja kodune. Natukene kuulsin naabreid, aga üldiselt peeti reeglitest kinni ja öörahu oli OK. Magasin suurepäraselt! Ja vannitoas oli kaunis vann :) Koerad lubatud, vana ja rahuliku koera eest tasu ei küsitud (infoks, reeglina on ikka 15 eurot öö koera eest selline harju keskmine hind Eestis). Hommikusöök oli hinna sees, muul ajal sai kasutada kööki (pliit, nõud, veekeedukann jne). Koeraga jalutamiskohta eriti ei olnud (kurjad keelumärgid naaberkrundi piiril), aga see polnud probleemiks. Õhtul oli elukas nii väsinud ja vedeles nagu märg pesu ja käis vaid pissil. Hommikuti aga eelistab ta lihtsalt õues veerand tundi istuda ja mõnuleda :) 
  
  

  

  Märg pesu oma pesas

  
  

  

  Hommikune istung

  
  

2. päev 

• Rudolf Tobiase majamuuseum – Käinas, Hiiu maantee 33, Käina alevik.
  19. sajandi esimesel poolel ehitatud maja on Eestis üks vanemaid ja haruldasemaid säilinud alevitüüpi elamuid. Selle maja tagakambris sündis 29. mail 1873. aastal Eesti klassikalise muusika rajaja Rudolf Tobias. Tema isa Johannes oli Käina kiriku köster ja orelimeister. Ajaloolise köstrimaja väljapanek annab põhjaliku ülevaate helilooja elust ja loomingust. Muuseumis näeb 19. ja 20. saj. pärit mööblit ja muusikainstrumente. Muuseumi õuel asuvad ait, kuur-kelder ja Hiiumaale tüüpiline pukk-tuulik. Siit avaneb külastajatele suurepärane vaade linnurohkele Käina lahele. Pilet 4/3. 
  Muuseum oli kahjuks kinni sel nädalal ja sinna me ei saanud.
  
  
• Harju-Rätsepa tuulik - Tuuliku, Harju küla.
  Klassikalise puitkonstruktsiooniga pukktuuliku tüüp. Maakividest laotud sideaineta kivijalg. Laudkatusega tuuliku kere katab püstlaudis. Tuulik on ehitatud 19. sajandi teisel poolel. Harju külas on säilinud kaks pukktuulikut (Nõmme ja Rätsepa). Tuuliku juures asub kiik, pingid ja laud toreda pikniku pidamiseks. Tuuliku juures on toimuvad suviti erinevad üritused. 
  Tegime pildistamispeatuse ja natukene turnisin Rosinaga. Tuuliku trepile tohib (omal vastutusel) ja võllakiigele ka. 
  
  
  

  

  Hea vaade!

  
  
• Emmaste kirik
  Kivikirikut asuti ehitama 1866.a, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlbulik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisaproua krahvinna Brevern de la Gardie. Pikihoone jätab mulje saalkirikust, vaatamata kahele katuslage toetavale peente sammaste reale. Kooriruumi eraldab pikihoonest kõrge, aga suhteliselt kitsas võidukaar. Emmaste kirikus on ainulaadne altaripilt "Ülestõusmine" - maali autoriks, nagu kinnitab signatuur lõuendi paremal allnurgas, on Tõnis Grenzstein, Düsseldorfi koolkonna nimekas esindaja eesti maalikunstis. Maalitud on altaripilt 1900.a. 
  Tegime põgusa peatuse. Need Hiiumaa vanad kirikud meenutavad mulle umbkuubedes mehi. Sellised konkreetses võtmes ja sarnased, ülevalt kandilised ja alt laienevad. 
  
  
  
  
  
  
• Sõru sadam - sealt saab Saaremaale :) Olime sadamas just päev enne kui algas nende muusikaüritus. Lavasid seati üles, palju oli jahte ja inglisekeelset juttu. Ilusad vaated ja ilm sättis end kauniks. Koer higistas. Kohvikut nägin, aga sisse ei läinud. 
  
  
• Kõpu tuletorn - Eesti, ühtlasi Läänemere ja Baltimaade vanima tuletorni ajalugu algas rohkem kui 500 a tagasi, mil maamärki vajas ennekõike Hansa Liit. Hiiumaast läks mööda Põhja-Euroopa tähtsaim Ida-Lääne kaubatee ja kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Nii ehitatigi laevade Hiiu madala eest hoiatamiseks Kõpu tuletorn. Tuletorn ehitati 67 meetri kõrgusele üle merepinna Hiiumaa kõrgeimasse punkti. Tuletorni kõrgus maapinnast on 36 meetrit ja tuli on merepinnast 102,6 meetri kõrgusel, millest kõrgemal majakatulesid Läänemere ääres ei ole. 3 Eurot pilet kui tahad üles ronida.
  Kohvik!
  Ronisin ja imetlesin vaadet! Ma kardan kõrgust ja seal oli ikka hull tuul, seega liikusin nagu paniköör ümber torni, aga äge oli! Trepp on järsk, aga kui olete roninud Oleviste torni, siis on Kõpu käkitegu. Kruiisituriste pole ka trügimas. Tore pildigalerii ja infotahvlid väärt lugemist. Pisikene poekene suveniiridele (mis kipuvad kõik korduma kahjuks, kassimagnetid tekstiga, klaasist inglid ja muu mudru). Söögikoht oli pettumus. Meil oli plaanis seal lõunatada, aga ilmselt on Kõpu nii pop koht (parkimiskohaga oli probleeme), et nad lihtsalt ei jõua varustada piisavalt. Igatahes oli sealt nagu tirtsuparv üle lennanud ja me ankrusse ei jäänud. 
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
• Kalana mereprahi näitus poolel teel Ristna majakani, majakas 11km Kõpu tuletornist. 
  Sinna me kahjuks ei jõudnud. 
  
  
• Ristna tuletorn asub Ristna põhjaneemel, suhteliselt lähedal Kõpu majakale, mis on ehitatud kõrgendikule keset soid ja on seetõttu vahel uduga varjatud. See oli ka põhjuseks, miks ehitati Ristna tuletorn. Ristna tuletorn telliti 1873.a Prantsusmaalt ning hakkas tööle 1874.a. Tuletorni paigutati ka 7-puudane vaskne udukell.
  Käisin ja meeldis! Üles ei roninud seekord, tuul oli ikka hull. Pettumus oli sealne kohvik, paar plasttooli, 7 eurone pannkook ja pulgajäätis. Tundus, et lõunakoha leidmisega hakkab nalja saama. Jesperi inspiratsioonitalu ei pakkunud pinget ning Hõbekala oli reserveeritud. 
• Tuttavalt kohalikult sain vihje, et Luidjas on tore peresöögikoht. Kimasime sinna ja ei pidanud pettuma! Oleks teadnud, oleksin pool portsu praadi tellinud. Juba ammu ei ole selliseid suuri koguseid näinud :D Minule serveeriti ahjukartulitega 3 lesta! Emal oli kukeseenekaste kartulite ja salatiga, kah mitme mehe jagu. Ägisesime ja sõime. Lihtne sisustus, koeraga lubati, kohv oli kehvapoolne, aga toidud ausad! Õues saab ka istuda. 
  
  
  
  
  

  

  Luidja ports, olge hoiatatud! :)

  
  
• Kõrgessaare sadam. Tore mõisahoone ja sadamaala. Ilm kiskus suht koledaks, jalutasin siiski sadamaalal pisut ning haarasin kaasa kohvikust päeva parima kohvi! Seda kohvikut vist eriti ei reklaamita veebis, mina enne sõitu ei leidnud ega taibanud otsida, aga täiesti asjalik. Soovitan!
  
  
• Reigi pastoraat – Pihla külas. Näitus! "Genius Loci III. Teised 1948. 1986" (pilet 5 ja 3). Avatud 12-17.00 
  See oli mul teise päeva tipphetk! Mulle õudselt seal pastoraadis meeldis. Jälle selline minu võtmes korrastatud vana hoone, kus hing on alles ja pole täislihvi veel peale keeratud. Ja näitus! Õnnepalu loeb taustaks oma Hiiumaa-jutte erinevast ajastutest, erinevates ruumides jookseb erinev helitaust. Palju keraamikat tuntud tegijatelt ja noortelt. Mul läks seal ikka kaua, proua ema, kes jäi koerga autosse raamatut lugema (jalad ei kandnud enam eriti), sai pika pausi :) 
  
  
  
  
  
• Reigi kirik - kohe kõrval - Reigist sai iseseisev kihelkond alles 1627 a. Jeesusele pühendatud Reigi kivikiriku lasi ehitada parun O.R.L. von Ungern-Sternberg oma vabasurma läinud poja Gustavi mälestuseks. Reigi kiriku suurimaks väärtuseks on tema kunstikollektsioon. Huvitav teada: • Reigi nimi on tulnud rootslastelt ja see tähendas nii suitsu kui ka märgutuld.  Kiriku vastas üle tee asus G. Ernesaksa ooperist “Tormide rand” tuntud Pihla kõrts. Õpetaja G.F.Rinne lõi Paciuse viisile Runebergi sõnadest inspireerituna ülistuslaulu Hiiumaale.
  Sinna sai sisse, jälle selline klassikaline natukene "kandilise vormiga" vana hoone. Väikese annetuse eest sai küünla jätta ja ringi jalutada. Kõrval oli kohe surnuaed. Kõik oli nii hoolitsetud ja korras. Mõnus vaikus ja rahu nagu peab. 
  
  
• Tahkuna tuletorn asub Hiiumaa põhjatipus. Malmist tuletorni ehitust alustati 1873.a. Tuletorn on monteeritud nn Gordoni süsteemi malmosadest. Süsteem põhineb tehases valmistatud detailidel, mida on kerge transportida, mistõttu ka selle kõrge torni monteerimine osutus võrdlemisi lihtsaks. Huvitav teada: Tsaari-Venemaa ostis tuletorni Pariisi maailmanäituselt 1871. Eesti randade kõige kõrgem malmist tehtud torn – merepinnalt 42,7 m Pilet 4 eurot 
  Ajaga läks natukene kiireks ja me olime väsinud, üles ei roninud, sest ma olen seal korra varem käinud. Õudne tuul ja külmaks läks ka. Soetasin paar suveniirikest mälestuseks, seal on poekene ja süüa saab. Mere ääres saab samuti kõndida kui ilm lubab. 
  
  
  
  
  
• Ristimägi – Risti küla, Hiiumaa.  Ristimägi on ristidega kaetud ala maantee ääres, mille kujunemise kohta on seos Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse. 20. augustil 1781 kogunesid väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi ning riste teevad esmakordselt saarele tulijad. 
  See oli halvasti tähistatud koht ja renoveeritava maantee servast viitab. Ühesõnaga, nägin liiga hilja, tagasi keerata ei andnud enam ja otsustasime mitte minna. Iseenesest huvitava taustaga koht ja kripeldab, et ikka oleks pidanud. Waze kuidagi juhatas valesti seekord. Aga noh, eks midagi peab jääma järgmiseks korraks ju ka!
  
  
• Kärdla - tagasi linnas:
  
  
• KlaasiPank - Heltermaa maantee - 6.  Avatud neljapäeval ja reedel. Pisike pood ja stuudio, lahedad meened! Klaasikunstnikud valmistavad ehteid, saab jutustada ja valmistooteid kaasa osta (kaelaehted, klaasist kuusekaunistused, sõrmused, vitraažid jne). Soovitan, pisikene koht, selline inspiratsioonikas :) 
  
  
• Pühalepa kirik, enne sadamat, teelt korraks maha keerata.  
  Sisse ei saanud, aga surnuaed oli põnev. Mõisnike hauaplaadid suured ja vanad, mälestusristid. Ilus piirdeaed, natukene lagunenud mulje jättis. Ja jälle see tore kandiline kirik! 
  
  
  
  
  
  
  

Ja siis tagasi sadamasse, tiir oligi peal! 

Laevadele oli minnes ja tulles bronn, kõik sujus. Massinad tunnevad tänapäeva autonumbri ära, lasevad sadamaalale ja suunavad õigele reale. Siis meeskond juhatab laeva ja liftiga saad üles. Mugavusi kogu raha eest! Koeraga polnud ka probleeme. Ainus karma on mul nende laevadega see, et ikka õnnestub kuidagi parkida kaldteele. Minnes loksutas päris korralikult, palusin oma pabina maharahustamiseks tõkiskingi. Anti :) 

Teekonna koostamiseks oli abiks regio kaart, mis andis ajavahemikud ja kilomeetrid. Paikade läbikammimiseks kasutasin Eesti turismiinfo portaali "Puhka Eestis", mis oli 95% ulatuses adekvaatne ja põhjalik. Koer pidas vastu, aga hakkab vanaks jääma. Eks näis, kas järgmisel aastal enam jaksab pikka ringi teha. Emaga sama. Jalad ikka ei kannata ronimist ja kõndimist. Apsaka tegin ka külalistemajaga, ma ei märganud, et tuba on 2. korrusel. Tal oli raske edasi-tagasi käia (all söögisaal ja väljapääs). Aga no saime hakkama, seekord. Aga enamasti olid mu vanurid autos teineteisel seltsiks, asi seegi. Mina sain rahulikult muuseumides kolada ja tuletornidesse ronida. 

Aga üks asi on selle saarega küll alati. Ma olen seal kolmandat korda (esimene trip oli  aastal 2006 kahe autoga ühepäevane traav mööda kruusateid, teine oli aastaid tagasi 2. jaanuari hommikul tiimiga külalistemajja ja järgmisel päeval tagasi). Ja alati sama teema... Sa sõidad mööda saart ja sul ei teki kordagi tunnet, et sa tegelikult ka oled saare peal! Paks metsapadrik kogu aeg kahel pool maanteed. Ainus erand Sõru kant ja siis kui juba tuletornide juurde said. Nii kummaline. Ma olen rohkem harjunud Saaremaaga ja seal mul sellist tunnet ei ole, okaspuid rohkem? Mets paistab mereni läbi? Või mis Hiiu nali see on, aga no ma jälle mõtisklesin...