Mõtteid

 Ühe pikema teema raames olen mõlgutanud viimasel ajal peas mõtteid, milles seisneb sarkasm või kuidas inimesed sarkasmi tajuvad ja kas see, mis ühe jaoks on sarkasm äkki teise jaoks on hoopis midagi muud?

Kohati oleks minu meelest tegemist nagu klišeega, et ah nagunii on kibestunud inimene ja elus asjad halvasti, järelikult selletõttu ka sarkastiline. Aga mida me tajume sarkasmina? Kas see alati on nii nagu see meile paistab? Kas me oleme kurjad vahel kurjuse pärast, mis tuleneb seesmisest kibestumisest või on meil ka mingi sisemine piksevarras, mis ei lase lõpmatuseni "tümitada"?

Näide. Mitu kuud käib kisma naabrite vahel ühe kokkuleppelise asja teemal, milles kokkulepet on raske saavutada, kuna üks surub nagu tank oma ideed läbi, tuues argumentideks uskumatuid põhjendusi (reaalsusega mitte seonduvaid).  Vähegi mõtlev inimene pareerib ja argumenteerib, kes paremini verbaalselt, kes kirja teel. Enam- vähem on kõikidel lõpuks olemas ülevaade iga naabri seisukohast. Enamushääled loevad eks? Ja siis tuleb ikka lahendus, mis on sügavalt kaldu rämedal meetodil pealesurutud idee suunas. jokk.

Oletame nüüd, et selleks hetkeks on ka väga kannatlikel inimestel kannatus katkemas, aga kasvatus või taust ei luba päris pahasti ka öelda. Siis minu meelest tulebki sageli mängu selline mõnus sarkasm. See mõjub, tõenäoliselt tekitab negatiivse pahameele ja reaktsiooni (taas vastavalt kasvatusele ja inimese taustale eks), aga paneb siiski teise osapoole mõtlema ja tegutsema. Ok, tulemus ei pruugi ikkagi olla ootuspärane, olenevalt "rong-käitumise" tugevusest ja natukene ka nahhaalsusest (ma ei  tahaks seda sõna kasutada, aga mul ei tule paremat meelde). Ja siis need, kes võibolla sooviksid ka teistsugust lahendust, aga on äärmiselt rahumeelsed ja pigem hoiavad oma arvamuse endale ning ei kommenteeri, ei võta sõna ega julge jääda eriarvamusele, kirtsutavad nina. Et nagunii need, kes julgevad võidelda, on kibestunud ja milleks meile üldse mõistlikud lahendused. Anname parem alla, oleme vait ja kannatame ära. Eks harjub. 

Ma üldistan ja ei taha väga äratuntavatesse detailidesse laskuda. Aga ma lihtsalt jäin mõtlema, et kui võitled mingis situatsioonis oma arvamuse ja mõistliku lahenduse nimel, siis kaasnevad sellega alati mingid hoiakud ja arvamused. Mitte asja kohta, vaid just inimeste, ja seda vist eriti ei anna vältida ka. 

Natukene samasse ooperisse teema kui hiljuti ühes blogis juttu olnud "keskeakriisist". Aga äkki inimene on selleks vanuseks (mis teisele tundub keskiga koos kriisiga) jõunud teatava vabaduseni, mis võimaldabki tal teha asju, milles ta on ehk terve elu unistanud? Et lõpuks omenti on raha ja vabadust nt. Sisemist tugevust kah, et hulle otsuseid ellu viia. 

Äkki on sellised omas hoovuses purjetavad inimesed ka lõpuks sellise tugevuse astmes, mis ei tekita unetuid öid ja piinlikku sundust "lappida ja meele järgi alati olla". Ma viimasel ajal mõtlen sellele palju ja ma ei pea siin silmas seda, et elama peaks kompromissitult. Lihtsalt nii ebameeldiv on tõdemus, et on inimesi, kes viivadki vähemusse jäädes väga nõrgalt argumenteeritud tobedad otsused ellu lihtsalt mingi tugevama taktikaga, millel pole sidet mõistlikkusega. Ja isegi siis kui neil ei ole tegelikult enamuse toetust. Tekitab ju tõsise soovi vaimukalt sarkastiline olla :) 

Aga võimalik ka, et ma defineerin sarkasmi valesti. Keeleveeb ütleb, et see on salvav pilge. Kuidagi liiga jõuline kui kirjapildis lugeda :)