Pime ja porine november

Minu meelest kõige hullemad kuud aastas on november ja jaanuar. Üks lõputu pimedus! Nagu hiljuti tuttav feissis kirjutas, et sa oled miljon tegevust hommikul ära teinud ja siis ütleb raadiohääl, et tunni aja pärast tõuseb päike. No eksole!

Kas meil on covidi teine laine? Jaa. Kas on raskem nagu ma arvasin? Jaa. Rahvas vingub nagu Ameerikas. Kusjuures piiranguid praktiliselt pole, peale selle, et tuleks distantsi hoida ja siseruumis suu katta. Ungaris saad 500 Eurot trahvi kui ilma maskita käid ja peale 20.00 välja minna ei tohi. See on karm. Teistega arvestamine on väljakutse, millega kõik hakkama ei saa.  

Ma peaks olema oma kodu-koera-kontoriga rahul ja üldiselt olen ka, aga natukene on juba siiber. Märtsist saadik keeld ja muutusi ei paista, enne pannakse äkki kontor kinni kui tagasi lastakse. Ja kõik käib oma kuludest. 

Aga tööraamatu sain kätte, alles oli! Postiga saadeti, sest kontorisse ju ei tohi :D Teate kui põnev lugemine see on! Mul polnud enam meeles, et see on kakskeelne. Esimene osa on vene- ja teine eestikeelne. Isegi õpingute alustamine on sissekandena olemas! Peaks nüüd omale tegema koopiad ja siis viima SKAsse. Mu pensionikonto register on väga lünklik. Mitte et ma pensioneeruks lähiajal, aga kuidagi tekkis sisetunne, et lüngad tuleks täita ja plaane pidada. Vahelduseks. 

Veel üks ajastule iseloomulik märkus. Teate, ma ei jaksa enam seltskonnas vastu pidada. Kodukontori halb mõju? Mitte et praegused olud üldse annaks võimalust, kooli saab ka... jaopärast... aga ikkagi. Kolleegidega salajane dinner, mis kestis mõned tunnid, oli lõpuks täielik piin. Ma tahtsin omaette olla ja pageda. Mis ma siis veel kontoris kunagi teen?! Kuidas ma üldse jaksasin olla 8+h massi keskel, heh. Samas suhtlemisest on puudus ja õudselt tahaks kooli. Maskis on kül 3p raske olla, aga ma elan selle üle.

Segased ajad ja segased signaalid. Ma natukene kardan järgmist aastat. Tegelikult ka.