Kui keegi kasutab iroooniliselt sõna "põhjalik"...

 ... siis ma tahaks viimasel ajal teda lüüa või vähemalt salvata. Mis ajastul me elame, et põhjalikkusest on järsku saanud pahe või midagi taunimisväärset? On see vaid minu isiklik jama või midagi laiemat?

Ma tean, et ma lähen vahel mõnes asjas vastikult süvitsi. Huvitav on, infot jääb ette, unustad end lugema, tulevad uued vihjed, guugeldad, vaatad dspace`i, muisi, digarisse ja jälle on ühe fakti kontrollimise tulemusena mitu tundi läinud. Ei, mul ei ole laialt aega käes, tähtajad kõrbevad ja olen sellest kõigest stressis, sest tähtajad on mulle pühad. Aga ma kuidagi ei suuda "näppe eemal hoida", kui te saate aru, mis ma sellega mõtlen. 

See ühelt poolt painab,  teiselt poolt raiskab hullult aega (mida mul ju ei ole väga) aga samas on nii meeletult köitev, et... jah. Nii on. Aga mul on sellega probleeme ja mida aeg edasi, seda rohkem. 

Mõned seigad. Inimene küsib nõu, hinnangut oma ideele jne. Ma süvenen. Tunduks, et midagi on nihkes. Otsin lisainfot, soovitan küsida nõu professionaalilt või sama piirkonna inimeselt. Et ei eksiks, ei riivaks kohalikku tava. Ja siis selgub, et vaja oli vaid kinnitust, et ok, ilus, tee muidugi. Ilu ei ole ju alati kriteerium, isegi maitse võib olla teisejärguline kui on tegemist olulisega. Elava kultuuriga. Ma lähen jälle põhjani ja ei mõista reaktsiooni. Kas aitamine on vale? Või ma ei oska ikka veel tagasisidet anda nii, et keegi ei tunneks end halvasti või sellele ei järgneks draamat? Ma tahan ju aidata, tahan näha inimesi KA süvenemas, mõtlemas samamoodi kui mina. Kui naiivne!

Ma elan omas mullis. Kohati on see hea, vahel kehv valik. Aga nii on. Praegu.

Igatahes, küsimus jääb. Mis ma selle põhjalikkuse vastu ette võtan ja kas selle vastu rohtu on?

Muide, ma peaksin kirjutama esitluse teksti omale harjutamiseks hetkel. Mul on 40+ lk kirjalik töö väga laialivalguvas teemas ("lotovõit" koolist :S) ja 11 slaidi, mis tuleks mahutada 10minuti sisse. Ma alustasin 10 ja kell on 12, kirjutatud on 1 lk...  Miks? sest mulle tekkis idee panna slaididesse veel mõned fotod. Ja siis ma tahtsin täpsustada ühte fakti, mis viis mind ERMi aastaraamatus ilmunud artiklini. See oli nii kohutavalt põnev, et ma ajasin täisteksti taga veerand tundi. Ma oskan otsida ja ma leidsin muidugi selle üles :) Ja seal samas numbris oli veel palju põnevat. Mis ma selle infoga nüüd peale hakkan, on iseasi. Ja aeg läheb. Ma pean parandama ära kaks kavandit, lõpetama rodu pisteid, vormistama tööproovid mappi ja hakkama pakkima. 

Täesti ebanormaalne olukord. Mul pidev dilemma, kuidas teha asju nii, et ma ei kooleks detailidesse ja põhjalikkusesse ja saaksin oma asjad siiski tähtajaks valmis. 

Rahu, ainult rahu. Kindlasti ma jõuan. Iseasi on see, miks oli vaja veel öösel Cleeves´i uut krimkat lugeda. Tõsiasi, et selles oli kuduv politseinik Mary ei ole vabandus!