Rutiin ja parempöörded.

Hommikune jalutuskäik Rosinaga on nagu trammiliini mööda sõitmine.

Kodust väljudes tuleb pöörata paremale. Siis nuusutada üle sirelipõõsaste alune. Seejärel ületada tee, mõõdukas tempos ja peaaegu liiklust peatades. Järgmine peatus - kaks kivi. Need on alati isaste poolt ära märgistatud ja kuna me oleme hilised jalutajad, siis on uudiseid palju. Siis tehakse häda kui meeles on. Kivi juurest tuleb keerata taas paremale ja kõndida kuni põlluotsateeni. Ja siis jääda seisma, et kas inimene laseb maanteed ületada ja saab põllule või ei. Kui on porine ja inimene ei luba, siis tuleb istuda veel kindlamalt maha, sest vahel annab inimene alla ka. Enamasti siiski keerab koera nina teisele poole (vasakule, appi) noh nagu trammivaguni rööbastel ümber. Ja siis on tõrge.

Olenevalt tujust minnakse siis kas otsejoones koju tagasi või peale suur vaidlust pikemale ringile (vasakule, mõtelge!). Seal on taas suure kivi peatus ja rahvamaja nurga peatus. Seejärel tuleb muruplats, mille serval tuleb jääda seisma ja ootama. Kui teisi koeri silmapiiril ei ole, laseb inimene rihmats lahti ja saab joosta koju. Noh natukene sinna ja tänna ka aga üldiselt saab lõpuks koju. Kui olukord ei ole puhas, siis peab rihmas olema. Ja see on piin, sest miks peab ja üleüldse, kõndigu ise selles märjas rohus, varbad paljad. Palju venida ei saa, sest perenaine torgib tagant. Vahel on taskus ka midagi head aga ta alati unustab kaasa võtta. Jookse siis niisama tühja, milleks.

Aga kodus on hea, soe vannituba ja pehme vaip küljealuseks.