Iga loom vajab vahel puhkust

Kui inimene kogu aeg tööd teeb ja pikad päevad peab üksi olema, siis paratamatult tuleb hetk, kus tahaks sellest rutiinist puhata. Juuni alguses hakkas perenaine korraldama ja rääkima, et puhkus ja puhkus. Hoidsin kõrvad püsti ja tähelepanu valvsa, igaks juhuks. Jalus olin ka igal võimalusel, mine neid inimesi tea.

Lõpuks see puhkus tuli. Kõigepealt käisime Tartus, kus kasvataja pügas mu ilusaks. Ma näen nüüd välja taas nagu śoti terjer, mitte nagu karu. Seejärel hakkas inimene pakkima ja kui minu pesa esikusse veeti, oli selge, et mina saan ka kaasa. Ja pesaga me arsti juures ei käi, seega peab see olema midagi mõnusat!

Ilm oli küll hirmus kuum ja mul hakkab autos alati sees keerama kui pikem sõit plaanis. Närv tuleb sisse ja kes neid inimesi alati teab, vahel viiakse mind ka komandeeringusse maale koos pesaga ja siis inimene kaob kuskile pikaks ajaks. Minu jaoks on kaks päeva ka pikk oodata! Aga seekord ikkagi vedas, süda pahaks ei läinud ja kuumuse kannatasin kenasti välja.

Uus ajutine kodu nagu inimene seda kutsus oli tore. Omaette ja vaikne, sai suure voodi alla "kuuti" pugeda ning oma pesas magada. Eriti äge oli aga see, et seal paigas oli meri ning suured valged linnud. Osad olid kurjad ja sisisesid, teised aga mitte. Pidid olema luiged ja kuri oli üks sellepärast, et tal olid pojad. Neid oli nii põnev jälgida ja me tegime inimesega pikki ringe mere ääres. Käpad tahtsid lausa ära kuluda!

Lõhnu oli palju, uusi inimesi ja koeri. Isegi Poola śoti terjerit nägime! Siis oli seal veel üks äge mullitav suur veekauss. Ajas keskelt vett välja ning tuli eemalt vaadata, muidu pritsib käpad täis. Inimene ütles, et see on purskkaev. Mulle meeldis seal istuda ja vaadata.

Inimene viis mind restorani ka paar korda. Teenindusega võis päris rahule jääda, oli värsket vett ja sõbralikke teenindajaid. Üks rääkis kolmandat korda meile oma kurjast Villemist, kes olevat olnud śoti terjer, kes ei armastanud ei inimesi ega teisi koeri. Äkki ta oli natukene haige? Minule küll inimesed meeldivad aga juhul kui nad ei taha iga hinna eest pai teha. Mis jama see nende paidega alati on? Pidevalt jookseb keegi meie juurde ja tahab näppida, mulle ei meeldi see eriti. Ma tahaks ikka ise vaadata enne, mis inimesega on tegu ja kas temaga on mõtet üldse suhelda. Eriti hirmus on see kui tullakse jooksuga.

Kudumas käisime ka ühes majas, kus oli väga palju valget pitsi ning inimesed kogu aeg vehkisid nende teravate varrastega. Ma tean küll, see on kudumine. Inimene kodus ka kogu aeg koob, ma olen sellega harjunud, et lõngakerad vahel pähe lendavad või sülle ronides lõngad risti-rästi üle kõrvade jooksevad.

Niiviisi me siis puhkasime. Mina oleksin veel seal olnud ja kohvikutes käinud aga inimene pidi jälle tööle tagasi tulema. Pakkisime siis asjad kokku (mina olin jälle igaks juhuks jalus, et maha ei jääks) ja sõitsime koju tagasi. Siin pole ilusaid linde ega põnevaid lõhnu aga kodus on ka tore.

PS. seal mere ääres põõsastes elab kass Hummer. Hüppab kräunudes välja kui kedagi märkab ning ehmatab sul südame seisma. Olge siis ettevaatlikud! Selline kollane, üks kõrv natukene lontis ning kasvult suur elukas! Ta ei karda koeri!