esmaspäev, 23. aprill 2018

Kuidas käia laadal

Ma olen väga suur pidur kui asi puudutab kuskile müüma minemist. Siis on ju vaja suhelda ja ettevalmistada, "turgu" tunda ja "õiged" hinnad panna. Ma räägin siis kirbukatest, mida ma ise ostjana väga armastan. Need on sellise klassikalised "kullaaugud", eriti kui tead salakohti ja satud olema õigel ajal õiges kohas. Ostmas käia on alati tore aga see müümise pool....

Mingil kummalisel põhjusel otsustasin ma minna kohalikule kirbukale müüma. Et panen hea hinna ja põnevaid asju välja, küll ostetakse. Kirbukas kestis kaks tundi, mina valmistasin asju ette (pesin, kerisin, sildistasin, nuputasin hindu, sorteerisin asju jne) mitu päeva.

Kokkuvõte:

Platsirent oli 2 Eurot
Maha õnnestus müüa 500 tükine pusle ja mõned käsitööajakirjad - kokku 3.30.
Ehk et ma jäin siiski plussi, lisaks kaks tundi puhast kudumisaega, sest ega seal midagi peale passimise teha polnud.
Vaadelda inimesi sai ka muidugi.

Vaatlustulemused:

1) Maal müües pead sa tundma peaaegu kõiki või vähemalt omama sellist tutvusringkonda, kes viitsivad kodust välja tulla ja kel on samalaadsed huvid;
2) Kuna maal pole vist väga võimalusi, kus ennast näitamas käia, siis selliste laatade juurde käib massiline edasi-tagasi voorimine ning tittede näitamine, väntsutamine, nunnutamine. Titekärust möödumine ilma tutiplutitamiseta on ebaviisakas, vist (aga kui ma ei tunne inimest? mis ma siis teen?);
3) Ükskõik kui kallis oli asi poest ostes ja kui hästi sa seda oled ise hoidnud või kui vähe kasutanud, alati on hind vale;
4) Ükskõik kui madalale sa hinna lased, ikka on kallis;
5) Mitte iialgi ei tulda sinuga kauplema, milleks?! Parem on sosistada mõne meetri kaugusel ja vinguda, et on kallis.
6) Kui ise esimesena huvilist kõnetada, potensiaalne kunde haihtub nagu kevadine lumi.

Täpsustus - mul olid enamik sendihinnad. Plaan oli asjadest lahti saada, mitte teenida aga kuna kõik oli korralik kaup, siis tasuta nagu ka ei jagaks...

Mis siis tegelikult maal müüb?
- Bratz tüüpi nukud ja Barbied-Kenid (IKKA VEEL?!) + nende lõputu garderoob.
- Mütsid ja sokid - mida jubedama pildiga, seda paremini.
- Akrüülist õlasallid (keegi müüs neid lademetes) - odav hind, lörakas kude.
- tasuta kommid - see lett, kes jagas mäuguva kassi kõrval komme, oli kõige popim.
- kõikvõimalikud mänguasjad, mida pisem, seda minevam kaup.


Üldiselt oli tunne, et enamikele emmedele oli lihtsalt vaja kodust välja saada ning ohjeldamatult jutustada.
Mina kui klassikaline introvert piinlesin need kaks tundi viisakalt ära ja tassisin siis kõik oma träna uuesti koju tagasi.

Sellest hoolimata lubasin sõbrannale, et lähen temaga linna kirbukale müüma. Temal olid oma kogemustest hoopis teistsugused vaatlusandmed:

1) linnas läheb kaubaks kõik!
2) kauplema minna tuleb peale palgapäeva

Eks me näe, kas tema info on vettpidav ka minusugustele spetsiifilist kaubavärki pakkuvale kirbukarotile.
Stay tuned :P

2 kommentaari:

  1. Väga hästi kirjutatud lugu. Selline konnasilmadel tallamine mulle juba meeldib. Tundlik teema - suhtlemine võib olla teinekord vägagi keeruline. Kuigi kas peaks?

    VastaKustuta
  2. Õnneks on ka online müügikohad olemas, mida ma kasutan meelsamini ja need toimivad täitsa edukalt. Ainult aega võtab palju.

    VastaKustuta