Vanavara kogumise vihud ikka üllatavad. 1913.a kirjutab Marta Veiler korjamisretke aruandes Lääne-Nigulast:
"Rahva ebausku näitab paar juhtumust, kus räägiti, et poeg olla käe või jala ära nikastanud ja selle rohuks sõle ehk preesi ära söönud niisama. Tarvitatas hõbe rublasi, millel rist pääl on roosi haiguse vastu rohuks"
Allikas: Vanavara kogumisretkedelt. 9. Marie Heiberg. Marta Veiler. Bertha Veske.
Teine põnev lugu on samast piirkonnast, Kirimäe külast. Marta kirjutab:
"Kirimäe külas oli rahvas vaenulik, kuulujuttude tõttu mis külas liikusid nagu korjatavat kõik pühakiri neilt ära. Olid kõik raamatud maasisse maetud ja katustesse ära peidetud. Tuldi korjajaid nähes õude väravasse vastu ja seletati igalpool et midagi ei olla. Saime terve küla kohta kus 18 talu oli, ainult 1 ainsama asja. Kirimäe külas on kõik rahvas ärkanud Ervinglased kes peale viimase Apostli surma wiimse päeva sisse usuvad. Wiimse päeva lähinemise tundemärgid olla pühakirja ägehävitamine mida vanavarakorjajate näol nähti."
Kirjud seelikud olevat ahju taha topitud, külas oli arvamine et vägisi tullakse ja vanaaegsed asjad viiakse vägisi ära. Muidu olnud küla jõukas, suured talud, koorelahutajad igal pool ja edenenud karjakasvatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar