Vingumine, see pidev vingumine

Liitusin mingil hetkel Käsitööjuttudega FBs ja alguses oli põnev. Palju asjalikke teemasid, nõuandeid ja ilusat käsitööd. Nüüd on aga lahti läinud suuremat sorti vingumine ja just muisi teemadel. Kuna ma eriala tõttu hääästi naaaatukene olen kursis, mis tähendab metaandmetega töö, andmesisestus, ühtlustamine + olematud IT ressursid selles sfääris, see lugemine on - vabandust hobikaaslased -  masendav.

Minu meelest on ära tehtud meeletu töö! Muidugi ma ei ole kursis üksikasjadega ning ei oska ehk sisulist poolt nii hinnata aga üldmulje ja kogemused siiani on üha paremad. Võrreldes siis sellega, mis aasta või paar tagasi oli ning mis on praegu. Hämmastav, et inimesed ei suuda sellist tööd hinnata ja ikka veel valitseb mentaliteet, et kõik peaks olema tasuta ja maksimaalses kvaliteedis kah veel. Ja no mida kurja, muuseum julgeb veel teenuse eest raha küsida, eksole?!

Ma olen ise ka palju muisi kaudu erinevatelt muuseumidelt koopiaid tellinud. Kui seda teha oma tarbeks ja hajutatult pikema perioodi jooksul, ei ole need summad nii üüratult suured ju. Kui teemaks on äritegevus, on ka eesmärk teine ja mina loen kallimat museaalikasutamise tasu põhjendatuks.

Kas tõesti on massiliselt inimesi, kes on muisis pettunud?! Ma ei suuda seda uskuda. Ma väga-väga väärtustan seda tööd, mida muuseumid on ära teinud ja edaspidi ka teevad. Muis pole ju kaugeltki valmis! See on ju unikaalne võimalus meile kõigile näha, mida meie esivanemad on teinud ja kuidas elanud. Paljudel rahvastel selline võimalus puudub täielikult. Me räägime sageli, et inimesed meil ei väärtusta käsitööd aga kas me ise väärtustame tööd, mida teevad muuseumitöötajad, raamatukoguhoidjad, kultuuritöötajad?

Siinkohal väike nõuanne ühelt muuseumiinimeselt:

• annetades eseme muuseumile annate te omandiõiguse üle muuseumile; deponeerides aga mitte; 
• lugege lepingut, mille te muuseumiga teete, küsige ja veenduge, et te saate aru, millele te alla kirjutate;
• annetamine on vabatahtlik. Kui ikka ÜLDSE ei raatsi asju kodust välja anda, siis ei pea, mitte keegi ei sunni, ausõna!
• ja lõpetuseks - alati võib teha ka toreda koduse muuseumi ja siis külalisi kutsuda ning lasta neil asju tasuta näppida, välguga pildistada, vildikatega vana seeliku juures mäkerdada, kõrvale kohvi lürpides.... elu on täis valikuid, kellele mis sobib.

Mõtlemisainet neile, kel mõtlemisvõime säilinud :)