Helsingis käsitöömessil

Laupäeval õnnestus käia naabrite juures käsitöömessil. Sattusin sinna esmakordselt 3aastat tagasi ja muljed olid väga positiivsed. Kuna mul juba kevadest oli "tagataskus" üks tasuta VikingLine´i kruiisivautser, oleks olnud patt toda kulutada sõiduks ära varem kui nii äge üritus tulemas.

Ilmaga vedas, juba pikemat aega valitseb meil siin suurepärane kõrgrõhkkond ning kraadid on septembri keskpaiga kohta hämmastavalt kenad. Nii ka eile.

Start oli varane, mulle meeldib käia Viking Line´iga, kuigi too õhtune tagasitulek kruiisi korral on pisut ränk. Aga kui käia kord kahe aasta jooksul nagu mina, siis elab üle :)

Mess toimus kohe sadama lähistel, sisuliselt paralleeltänavas. Väga palju põnevaid kunstiinimesi ja edasimüüjaid, väga palju rahvast. Paar tundi seal ringi kolada ei ole mingi probleem! Oluliselt võrreldes 3a taguse kogemusega erinevusi ei täheldanud. Endiselt kõrge tasemega mess, väga hoolega valitud osalejad ning suvalist kräppi ei märganud. Mida võibolla oli vähem, oli messihindadega soodsaid tooteid ning päris uusi põnevaid lõngu. Eesti on oma käsitöömaterjalide müügi osas ikkagi sellised hüppe teinud viimastel aastatel, et raske on meid üllatada. Ametikoole seekord ka ei täheldanud, eelmisel korral sai nõelkudumises kätt proovida just ühes ametikooli boksis nt.

Pilte ei teinud, üldiselt nad seal eriti ei taha ka, mõni teeb kohe kurja märkuse. Aga vaatamist on palju ja täna veel kestab. Natukene tõin suveniire ka :P Shotikatega kärtspunast kangast ja kohalikku lõnga (Wettehoffi), lisaks ühe meriinoiluduse, laevalt kommi ja kõik. Eestis on lõngad üldiselt ikka odavamad või siis üsna samas hinnaklassis.

Jalad ajavad tuld välja ja päkkades on rakud. Oli ju vaja jalutada parkides, käia raamatupoe kõik korrused läbi, tutvuda kõikide müügilolevate raamatutega ning lapata lõputus valikus ajakirju, piiluda korraks ka kaubandusse ning siis kõndida-kõndida-kõndida. Õnneks päästis "kodutud" eestlased K, kes leidis meid teel sadamasse pargipingilt hingetuna istumas ning kutsus paariks tunniks enda poole teed jooma. Hääde tuttavatega läheb aeg ruttu ning varsti oligi aeg naasta ehitajate ning  pidurüüs ja meeleolus soomlaste manu laeva. Aitäh!

Viimati olin Helsingis vast paar aastat tagasi 30. aprillil ning peab ütlema, et linn on muutunud. Kasvanud on tumedanahaliste osakaal, väga palju on vene keelt, lisaks rättides naised lastega, hindud, rumeenlased... Ma ei tundnud enam end nii koduselt kui võibolla paar aastat tagasi.Eesti ehitajad nägin ka oma silmaga ära. Istusid laevas minust meetrikese eemal, 4 keskealist meest, ja rääkisid pool tundi sissejuhatuseks parketi panemisest, ülemuse jäärapäisusest ning sellest, mida nad Eestis kõik nüüd ostavad. Midagi uut igatahes :)

Tore oli, kannatlik reisikaaslane ja ilus ilm boonuseks kah.