Selleaastane plaan oli võtta rahulikult, nautida ilusat ilma ja Haapsalu linna, ilusat pitsi ja head seltskonda. Kõike jagus :) Kõige põnevam tundus puitehispitsiloeng. Peale kihelkonnapäevi on mul tolle teema suhtes teatav huvi üleval ning tahmine oli pisut rohkem teada saada.
Puitehispitsist rääkis uues Haapsalu pitsikeskuses Tõnis Padu. Tegin ka pisut märkmeid, et oleks hea pärast netist lisa otsida ja mõtiskleda. Nagu teada saime, on pitsimotiivide eeskujudeks algselt jõe ja merelaine motiivid, romaanipärased sümbolid ning viikingiarhitektuurist pärit kujundid.
Pitsi lõigatud motiiv sageli imiteerib kiviarhitektuuri aga on ka vastastikust imiteerimist.
Stiili tuntakse erinevates regioonides erinevalt - piparkoogiarhtektuur (Rootsi), heimat (saksa), śveitsi stiil (suusakuurortide talvemajakesed nt). Viiteid leiab ka vene arhitektuurist (keerusambad nt). Rootsis oli selline historislik saelõiketehnika väga levinud. Ilmusid isegi nn lõikelehe taolised vihikud, milles "tee ise kodus" õpetused sees. Palju puitpitsi leiab ka Soomest, nt Naantalist. Eestis - Kuressaare, Kärdla, Rakvere ja muidugi Haapsalu.
Haapsalus on puitehispitsi arengule kaasa aidanud kuurordi areng 19. sajandil, raudtee jõudmine Haapsallu. Raha liikus rohkem, inimesed olid jõukamad ja ehitasid maju. Käisid supelsaksad. Üha rohkem taheti maju kaunistada.
Tehnikast ka - augud puuriti, nupud treiti, seest uuristati pitsi jõhvsaega ja väljast lintsaega. Tugevust anti linaõliga, mis lisas vastupidavust. Haapsalus on säilinud palju algupärast aga on ka koopiad, nt Haapsalu kuursaali katuseharjapits on koopia. On pitstöid, mida on tänapäeval järele tehtud lasertehnikas (nt Jaani 10 verandad), nii peenike töö on olnud!
Kahjuks oli loeng vaid tunniajane, teema aga nii lai ja põnev! Küsisin ka, kas sellise tehnika tegemiseks olid Haapsalus ka tuntud meistrid. Lektor vastas, et ei, tehnika ise ei vaja erilisi oskusi, pigem nõudis aega ja oli kallis, st mitte igaüks ei jaksanud oma majale seda tellida.
Mõtlesin paralleelina kõikide nende nüüdseks lammutatud jaamahoonete peale, et tolleaegne raudtee pidi olema siis suht jõukas, sest vähemalt Tallinn-Tapa suunal olid kõikidel hoonetel teatud ulatuses pitsilised kaunistused. Ka veetornidel on neid.
Nii palju siis puitehispitsist.
Päev ise algas uue pitsiraamatu esitlusega, millest paljudes blogides on juba juttu olnud. Nimelt ilmus raamat "Helga Rüütli sallid". Kõik osalejad said kohapeal raamatut osta, autorilt autogrammi küsida ning tema imelist näputööd imetleda. Väljas oli ca 20 tema enda kootud salli.
Seejärel tuli kudumisvõistlus, mis sel aastal toimus Karja tänaval keset suurt melu ja muusikat. Minu meelest täitsa kena koht, kuigi pisut trügimist ju oli. Mulle küll meeldis eelmisel aastal promenaadil rohkem aga arvestades Eesti kliimat ja pitsipäeva toimumise aega, oli selleaastane valik mõistlik. Seal oli mõnusalt soe, isegi ilma arvestades palav :)
 |
| Liisi Koikson |
 |
| Võidutöö |
Võistus oli põnev! Osalejaid 20 ning võitjad noored :) Muster oli sel aastal Helga Rüütli raamatust, meenutas mulle pisut käisekirja.
 |
| I koht Gerli Paju |
 |
| II koht Anźelika Lauri |
 |
| III koht Kaidi-Kätlyn Reimann |
Raamatu ostsin omalegi ning lõin ühe salli juba varrastele ka aga kuduma hakkan siis kui ristilastele on teine sats sokke ja ring kindaid valmis.
Igati armas päev oli! Aitäh korraldajatele! Ja kohtumiseni järgmisel aastal!
Toreda ülevaate leiate ka Haapsalu salli kodulehelt.
NB! Kui keegi ei soovi oma pilti siin näha, siis andke meilitsi märku. Originaalid on ka olemas, kui soov pilti paberile saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar