Kõige suurem sõber

Vanasti oli kõige suurem sõber elukas nimega Leopold aga tänapäeval, eriti meie tänavas tundub olevat see koertepaar nimega Blacky ja Suska. 

Läksin mina eile poodi ja olin just ostudega väljumas kui kuulen taamalt poe teisest servast karjatust : "Blacky ja Suska... ema... tsau!!!" Justnimelt, seal vahel oli selline pisikene mõttepaus, sest lapse mõistus tegeles sobiliku vaste leidmisega ja see tundus vist talle siis kõige loogilisem. Sinna juurde käis jõuline lehvitamine. Õudselt ajas naerma :D *


Ei, need ei olnud "need tüdrukud", vaid ühed teised, kes ka meie auulis elavad ja koeri tunnevad. No kesse ei tunneks, kunagi oli keiss, kus koertega ühest tänava otsast teise jalutades igast majas keegi laps üürgas "B&S", mispeale üks isa jämeda häälega tegi "kaja" ja kordas järele :D

Õhtul jalutama minnes kõndis meile vastu üks pisike noormees, kes oli just äsja kõndima hakanud ja reipalt ise-ise-ise oma mängukäru lükkas. Koerad muidugi seadsid end kohe ootele, et nüüd need paid tulevad aga noormees oli arglik. Eriti karmiks läks asi siis kui B korraks noormehe julgustamiseks haugatas, mutike oli lihtsalt nii kohutavalt elevil, et suu ei seisnud kinni noh. Noormehel kiskus nägu selja taha ja kisa oli taevani, lisaks hüüatus "aiaiaiaiai!" No hea oli, et ema seisis kõrval, muidu veel tõesta ära, et koer ei hammusta! Proovisime siis päästa, mis päästa andis. Et ei ole "aiai" ja kutsud ei oska rääkida ning tervitavad niiviisi vahel jne. No rahunes lõpuks maha aga tõeline kergendus ilmus näkku siis kui sai "tsau" teha.


* ei, mulle ei meeldi üldiselt kui koeri lastega võrreldakse, sest need on ikka kaks täiesti eraldi teemat aga naljakas oli see, et lapsemõistuse jaoks tundus see olevat kõige loogilisem "lisand" :D