Kõik mustad koerad

Kui ma omale koera võtsin, siis nägin ma pea igal pool shotlasi. Kujuteldavaid muidugi, sest enamik nendest osutus tegelikult lihtsalt mustadeks karvasteks koerteks. Mitu korda oleksin seetõttu isegi avarii põhjustanud, kuna karjatasin juhile, et näe! Shotikas! Siis ma olin ikka nii naiivne, et tormasin kohe kohale, tegin juttu ja uurisin tausta. Nüüd väga ei sekkuks, fikseeriks ja suhtleks vaid kui omanik väga ok tundub :P

Hiljuti jalutasin Bga õues ning tüdrukud olid emaga ka minemas kuskile. Noorem laps küsis B-d nähes "kus teine Blacky on?" Nii et tema jaoks on nüüd ilmset kõik mustad ja karvased madalad koerad Blacky´d.

Eile õhtul koeri läbi vastniidetud muru sikutades tuli juttu ajama üks viisakas proua. Et tema ikka aknast vaatab ja kuidas ma neil vahet teen. Siis vaatas koertele otsa ja üts, et "ah muidugi teete, nad on ju nii erinevad." Ja et "kuidas nad ikka käivad kui neil üldse jalgu ei ole ja kas nad ikka midagi näevad ka." B demonsteeris elavalt, et tema küll näeb ja suudab liikuda ka, eriti kui paljaid varbaid näidatakse. Millegipärast on hetkel paljad varbad hirmus ahvatlus, mida on tarvis kiirelt oma külma ninaga üle nuusutada. Inimesed kiljuvad.