Koomikutest

Ammu pole koertest kirjutanud, kuigi põhjust on olnud.

Sellel kõige külmemal nädalavahetusel käisime ikka maal ka korra. Koerad said poputamist ja mina mõnuga kududa. Külm oli tõesti, 10 minutit väljas ja Suska lonkas ning seda päevasel ajal. Õnneks ei olnud kaua vaja, kiire piss ja tuppa sooja. Külma kätte viisin ka oma villased lõngad tuulduma. Riputasin nöörid täis ja imetlesin, kena kollektsioon :D. Ema arvas, et liiga palju neid ja mina olin vait, sest palju rohkem jäi ju veel koju.

Kojutulek jäi pimedasse ning kraadid olid juba väga madalal. Meelitasime koeri hädale number kaks. Ema sai mutikese rihma otsa ja mina silkasin ringi lillekesega. Suskin on tubli, kui ikka häda on peal, siis ei mingit venitamist ega ajaviitmist. Siuh ja valmis.

Blacky aga hakkas emaga tembutama. Pani pika sammuga tagasi kodu poole ja ema naiivselt mõtles, et äkki tahab delikaatsemalt kakada. Tal on reeglina tobe komme kõndida maha vähemalt kilomeeter, siis pressida end kuskile kraavi või põõsasse, et poetada sinna häda nummer kaks. No kimasid siis tõtakal sammul majani ja siis selgus, et mutike tahtis tuppa sooja. Nõudlikult.

Ema siian itsitab kui meelde tuleb, et tema pole enne nii kiire kõnnakuga Blackyt õues enne näinud. Mina olen küll, see on 100% tuju. Kui kodus midagi ei meeldi, siis lükatakse ka viies käik sisse ja padavai magamistuppa. Pea on püsti ja käik tempokas. Täelik komöödia. Muidu kõnnib nii, et lükka tagant või oota end halliks.
Kusjuures ta tegi seda trikki emaga veel kaks korda, kuni lõpuks pressisime ta autosse sooja (paks saanitekk pee all ja istmesoojendus sees).


Suskinil on ka omad naljad. Nimelt oli meil siin sõber jooksukas, mis kestis kolm nädalat nagu ikka. Vaja preilil siis hirmsasti eputada ning märgistada. Nagu isane loom, kõik kollased laigud lumel tuli üle lasta ja kui juhtumisi vastassoo esindajat oli õnnistatud suurema kasvuga, siis viskuti kõhuli diagonaalis lumevallile, et ikka saaks märgile pihta. Ma algul arvasin, et kogemata või ei libises vms. Aga siis jälgisin, eih! Strateegia! Ronib pisut lumevalli otsa ja siis viskub hooga kõhuli ja sätib end märgistusele peale. Siis piss. Kes neid napakaid mõtteid neile pähe paneb?

Bga sai ka nalja. Ikka see õige koha leidmine teemaks. Jalutasime mööda teed ja siin on lumi lükatud hangedesse. Tee peale kakada ei saa, see ei tule kõne alla ka (kusjuures Suskal ei ole mingit probleemi keset teed hunnik tekitada!). Ronib siis mutikene suure hange otsa, kõigub seal ja toriseb, omal juba peaaegu junn väljas aga ikka head positsiooni ei ole. Siis aga ootamatult variseb jalgealt pind ära ning seltsimees loom on ninapidi lumes, pea ees. Suures ehmatusest tuleb "püksi" ja koer ise on diagonaalis, pee on püsti tänava suunas ja pea kõrvadeni lumes kinni. Rassib ja mässab, et end ümber keerata, ise jube pahane. Lõpuks saab tehtud ja siis ronin mina seda laga ära koristama :D.

Vabandust, see on juba totaalne kakablog varsti aga need seigad on nii koomilised ja iseloomulikud, et ma ei saa kirja panemata jätta.

Ahjaa, Suskin tassib endiselt koju tühja plasttaara. Ma ikka vahel imestan, et kas külm hammastele valus ei ole. Ja see taara leitakse üles lume alt ja hangede tagant, ilmselt haiseb räigelt.