Rääkige nüüd mulle, kunas te inimesed (kes te loete ja koote) koote ja kunas loete? Mul on ja jääb see lõputuks lahendamata küsimuseks. Mul on kohutav lugemisisu hetkel ja samuti on mul kohutav kudumisisu aga korraga ma lugeda ja kududa ei saa, sest lugemismaterjal ei ole hetkel päris jutukas ja kudumine ei ole kah labane sokk. Õudne! Ja vaba aeg on piiratud. Kui ma vaatan teiste blogisid, siis mul on tunne, et 1) inimesed ei käi tööl (absoluutne vale ilmselt) 2) neil on lühendatud tööpäev (jällegi ilmselt jama) 3) nad elavad töökoha kõrval ja teiselpool elukohta on rikkalik toidupood (no naerge kui tahate) või nad koovad tööl :D
Ehk siis kui mul poepäev, siis ei ole mitte lootustki jõuda sohvale istuma enne pool üheksat õhtul. Siis on koerad jalutatud, poputatud, söödetud; ma ise söönud, poes käidud, koju sõidetud, koerad veelkord pikemalt jalutatud. Kõike peale seda jõuan ma sohvale ja ainus asi, mis ma jaksan siis veel teha on netis jutustada või pilte vaadata. Vahel, helgetel päevadel ma isegi koon ühe rea pitsi või loen mõned lehed...
Kui mul pole poepäeva, siis on üsna tavaline see, et ma ei saa kontorist õigel ajal minema või on mingi hirmus kiire asi, mistõttu ma teen kodust tööd veel lisaks või siis ma molutan koertega õues pikemalt kui tavaliselt, pesen või kammin koeri, mängin nendega jne. Ühesõnaga kogu aeg on mingi kamm, eksole ja üleüldse, hiljemalt 23 võiks mõistlik inimene juba voodis magada kui ma tahan järgmisel päeval olla normaalne inimene. Ja kui aus olla, ega kauem mul silm lahti eriti ei püsi ka.
Viimasel ajal ongi niiviisi, et hommikukohvi kõrvale loen paar lehekülge ja koon laupäeviti maal. Muul ajal on kogu aeg pime, väsimus ja talveuni. Isegi kui mul hommikuti tundub, et täna võiks olla see päev, mil ma natuke ehk õhtul kooks, siis õhtuks tundub see hirmus revolutsiooniline ja hullutav mõte :P.
Kusjuures ma isegi ei vaata telekat, nii et seda riistapuud ei saa ka ajaviitmises süüdistada.
Kõlab nagu eluline küsimus teemal kuhu kaob aeg ja kust tuleb tolm. Arutlegem!
Aga ma ei suudagi neid kahte kuidagi ühendada. Mul praegu on lugemisisu ja ma pole mitu kuud mitte midagi suutnud kududa. Poolikud tööd vahivad küll paaris kohas etteheitvalt. Ja ma isegi ei käi tööl iga päev.
VastaKustutajajaa :) mul asub töökoht üsna kodu lähedal ja pood jääb ka tee peale. kuduma ma saan hakata tavaliselt kuskilt kella 7-st ja siis oleneb, kui kaua jutti teha viitsin. mõni päev muidugi üldse ei viitsigi. aga loen põhiliselt enne magamajäämist voodis. kusjuures ega ma siis oluliselt rohkem ei koo, kui vaba päev juhtub olema. siis teen igasugu kodutöid ja jalutan lapseja koeraga ja kokkan ja õpin lastega jms. ma teinekord olen mõelnud, et jube kahju, et meil enam pole seda igapäevast vardaveeretamise kommet, saaks näiteks mõnusalt külas käies jutupuhumise ajal ka kududa, aga millegipärast tundub see kuidagi ebaviisakas :)
VastaKustutaKodutööd on mul enamasti pühapäeval, koju jõuan alles 19 kui on hea päev... aga selle vardakeerutamise kombe võiks taasluua küll. Ma tegelikult juurutan seda, mistõttu mulle meenub, et kui mul oli käsil tooli restaureerimine, siis trimmima minnes küsis meie juuksur, et kas mul on seekord (kudumise asemel) tool kaasas :D
VastaKustutaTädi juures käin ka alati kudumistöö kaasas, niisama on ju tüütu istuda. Aga ikka pole sest abi, mitte midagi valmis ei saa :D
Mul on nii kahju, aga viimasel ajal ma ei loegi eriti. Aga ma lohutan ennast sellega, et see läheb üle. Ja kui loen, siis jään kohe ka magama...
VastaKustutaJah, mul käib asi maniakaalselt- nagu sa tead, siis koon praegu hullult, aga kümmekond aastat tagasi lugesin pea sama hullult. Ka ööd läbi, kui isu tuli.
Diagnoosi pole vaja panna, olengi lihtsalt selline ;-P Kui, siis juba täiega!
Ma lugedes saan kududa ainult unejutu ajal, muidu pean jagama ja seetõttu on üks raamat praegu häbitult pooleli, sest kudumisisu on suurem.
VastaKustutaÕudselt vähe on kudumisaega küll, mõni tööpäeva õhtu ei ole selleks üldse aega.Pood jääb ka koduteele, aga ega seal iga päev ka ei käi. Paar korda nädalas, sellisel ajal, kui on vähe rahvast, siis saab kiiresti. Erilisi pikki poetuure ma ei armasta.
Külla minnes ikka on vardad vahel kaasas.
Võib-olla ma teen vähem kodutöid?
See käib vist jah lainetena, sest kui ma praegu vaatan oma loetud raamatute listi eelmisest aastast, siis no heal juhul tuleb 1 ja natukene peale raamatut kuus. See on ikka masendav võrreldes õpingute ajaga, kus ainuüksi kohustuslik kirjandus võis olla ca 30-40 ühikut + erialane ja ma kudusin ka veel:)
VastaKustutaKodutööd mul väga palju aega ei võta, st ma ei ole väga pedantne koristaja. Imelik asi ikka, kusjuures tunne on selline, et ma kogu aeg ikka nagu sebiks ringi ja asjataks :D
Sa pead ju kõigega üksi hakakma saama ka, meil on ülesanded jagatud. Kes käib koeraga, kes kokkab. Saaal ajal keegi lippab piima järele. Siis nagu läheb vähem aega. Kõige rohkem ma koon ikkagi siis, kui on mingid sõidud, kus ma saan autos või bussis kududa
VastaKustutaMa ei saa sõites kududa ega lugeda, ainult rongis vanasti sain. Süda läheb pahaks ja viimasel ajal ma eelistan ise sõita. Kuidagi kindlam tunne on, tean et ei pea teistest sõltuma.
VastaKustuta