Uudiseid

Ma ostsin paar nädalat tagasi Suskale lõpuks ometi sellise jalutusrihma, mida annab pikaks venitada. Kettaga, ühesõnaga. Tal ei ole siiani flexi-tüüpi rihma olnud, sest Blacky pealt võisin näha, mismoodi õpib koer mõnuga tirima kui teda pidevalt flexi otsas jalutada.

Alguses tundus, et see ketas on kohutav koll, mille eest tuleb pageda (ketas järele lohisemas) ning kõõrdpilke heita. Aga siis sai rihma otstarve ka selgeks ja oh seda rõõmu! Igasugused jamad mittejalutamisega, õige tempo leidmisega kahele koerale jms on kadunud. Suskin kimab ringi nagu üleskeeratud kaak, silmis hull pilk, kõrvad lidus ja saba sirge. Kui meie vanema koeraprouaga tasases tempos kõnnime, jõuab Suskin selle aja jooksul sama maa läbida vähemalt kaks korda. Lisaks haagid vasemale ja paremale, olenevalt lõhnade tugevusest. Nalja saab ka muidugi.

Kõigepealt hommikul tuleb kohe maja eest võtta hoog sisse ning tõmmata rihm pingule ümber auto. Kui läbi õiendamiste ja B järele ootamiste lõpuks jõuame suurele platsile, siis võetakse uus hoog sisse ja aidaa, esimeses lohus on seltsimees koer ninali. Nad ei oska maapinna konarusi hinnata ning nii juhtubki, et koon künnab maad ja jalad kaovad alt. Aga ega see ometigi ei morjenda kedagi, hoog ei rauge ja samas tempos tuleb kohe jätkata. Millegipärast kaasneb niiviisi tuhisemisega viimasel ajal ka haukumine. Kui muidu kõnniti pigem pee maas ja vahiti uimaselt ringi, siis nüüd on vaja iga krõbina ja teise koera hääle peale vastu lajatada. Kuidagi bossim oleks nagu olla vist või mis see on. Igatahes tuleb keelata ja keelitada, sest see lärm mulle ei istu. Pikka rihma hetkel kasutan ka vaid hommikuti, õhtul kõnnivad mõlemad fikseeritud rihmas.

No ja siis on järsku silmapiirile ilmunud Kahtlane Poiss. No üle mõistuse lugu. Nad pole eales välja teinud nendest inimestest, kes neist tuima näoga mööda lähevad ja välja ei tee. No lapsed on omaette teema aga pm neid eriti ei huvita inimesed, kellele nemad ei meeldi :P. Aga vot nüüd, palun väga, on hommikuti hakanud meie jalutuskäigule vastupidises suunas kõndima siuke punkpoiss. Ketid kolisevad küljes, raske tanksaabas jalas ja raudselt igal hommikul tume prill ees. No on ju kahtlane? Mis siis, et koertest välja ei tee.Tõeliselt piinlik, sest ma ei tolereeri sellist käitumist kohe mitte.

Blacky läheb aga hästi, isegi toredasti. Käis just vannis ja kuivab lambanahal. Kõige mõnusam on kõhutada sohval ja mõnuleda, soovitavalt koos inimestega. Inimeste puudumisel sobib ka sohva käetugi.