Maalehe emotsioonid ja käsitööliste emotsioonid

Paljud ilmselt on seda artiklit juba lugenud ja esimese auru kosmosesse laskunud. Mul on olnud aega mõtelda ja seedida. Lugesin läbi kõik need kommentaarid seal ning loo enese ka. Nüüd tahaksin oma mõtted ka kirja panna.

Esiteks, kes on Mardilaada sihtgrupp? Käisin laadal ise teist aastat ja no muidugi on seal väga ilusaid, hea maitse ja hingega tehtud kvaliteetseid esemeid. Ma tean, milline energia ja ajakulu selle kõige taga on. Mulle pole ka vaja selgitada, kuidas kujuneb käsitööeseme hind. Kuigi ma enamasti müügiks ei koo, võin ma siiski öelda, et ma olen teemaga kursis. Aga kas ma ostan laadalt midagi? Enamasti mitte või kui siis pigem kirjandust, mille ilmumine on ajastatud just laadaks (nt eelmisel aastal Muhu käsitööraamat, mis oli laadal odavam). Mulle on see laat pigem inspiratsiooniks ja imetlemiseks, ma kipun arvama, et see on nii paljude käsitööinimestega. Me ootame seda laata aga mitte shoppamise eesmärgil. No umbes sama moodi nagu ma vahel käin kunstipoes imetlemas asju, mida ma omale harva lubada saan, kuid siiski saades osa sellest tundest, et meil on nii palju andekaid ja põnevaid inimesi. Mulle meeldib see tunne, mis ma sealt saan aga ma ei tea, kes kõik võiksid olla need ostjad. See ei ole kriitika, ma mõtlesin nendele teemadele juba laadal olles kui lettide vahel jalutavad inimesi vaatasin. Autor tegi seda ka aga erinevalt autorist ma ei kritiseeri hindu. Ilus korrektselt vormistatud ese, mis on unikaalne ja äge, peabki õiglast hinda maksma. Laada puhul ärgem unustagem ka koharenti ja kohale peab ju inimene ka kuidagi saama?

Artikli autor otsis odavat sooja kinnast valest kohast? Olgem ausad, kui osta kuskilt alest paks segulõng (mitte 100% villane) ja kududa nt 5-6varrastega üks lihtne labak, siis võiks ju isegi seda 6 euroga müüa aga lõnga eest küsiks siis küll lisaks. Ma olen selliseid hädaabi kingitusi ajahädas isegi teinud, nt jõuludeks. Kappi seisma jäänud lõngast, mille hindagi ma enam ei mäleta.
Aga ma ise tõesti ei eelda, et selliseid peaks müüma taolisel (minu jaoks isegi pisut elitaarsel) üritusel nagu seda on Mardilaat. Aga ma ei tea ka, mis oleks see keskkond või paik, kus võiks sellist, nimetame toda tarbekindaks, eset inimesele ostmiseks soovitada.Edasimüüjad panevad suure kasumi % vahele, internet ei ole kõigile kättesaadav ja vanaemasid ei jagu ka kõigile ju. Mis paigad need oleksid? Turud?

Sellega seoses meenus veel üks laadakogemus. Tuttav läks Mardilaadale sooviga vaadata, milliseid heegeldisi tänapäeval tehakse ja mis hinnaga müüakse. Oli hirmus pettunud, sest heegeldatud esemeid praktiliselt ei olnud. Kuna ta ise teeb juba mitmendat kuud omale päevatekki, siis jõudiski järeldusele, et juba selle päevateki omahind oleks nii suur, et keegi ei suudaks seda Eestis osta.

Aga autor tahtis vist ikka kirikinnast? Kuna mina ise koon enamasti peale põhitööd ja selle energiavaru baasilt, mis mul põhitööst üle jääb (kui jääb), siis isegi lihtsam 2,5sega kootud kirikinnas võtab mul palju aega. Enamik nendest ongi kootud kingituseks inimestele, kes seda hinnata oskavad ja väärtustavad. Päris 1.25stega ma veel kudunud ei ole aga plaanis on. Ilmselt ei raatsiks ma neid mingi hinna eest ära anda :D. Nagu mul on juhtunud pitssallidega.Neid muudkui koguneb ja ma ei raatsi neid ära kinkida, sest need on nii ajamahukad tööd ja minu jaoks suure väärtusega esemed. Kogun nagu koi :P

Ühesõnaga, mulle tundub et selles artiklis ja kommentaarides põrkuvad kokku kaks täiesti erinevat maailma ja mõlemad räägivad äärmustes. Mõnes mõttes meenutab mulle igikestvat teemat tõukoerte hindade osas, kus üks räägib aiast ja teine aiaaugust ning mõlemad on hirmus solvunud kui diskussiooni ei teki...  aga see on siinses kontekstis võibolla pisut kohati võrdlus. Siiski, taust on sama - arusaamad, teadvustamine, informeeritus, kogemused, missioon, väärtused.

Lisada tahaks veel seda, et masu on hea fraas, mis sobib õigustama viimasel ajal kõike. Väärtushinnanguid sealhulgas. Ma millegipärast usun, et need inimesed, kes 20 eurose imeilusa kirikinda peale nina kirtsutavad, ostavad lõdva randmega lapsele mõne brändi mütsi talveks (mis võib vabalt olla valmistatud Hiinas) ja maksavad kordades rohkem.

Kes mida väärtustab. Kes kalleid autosid, kes firmakaupa, kes kallist rahvakultuuri :).




There was a critcal article in our newspaper on shopping experiences at Mardilaat. One journalist complains that she wanted to buy mittens but the budget was set for  6 euros and noone wanted to sell her their items with such a price. All handworkes are very angry and disappointed about such an attitude.  The feeling after reading this article is that people in Estonia are greedy and ask 18 euros for Kihnu mittens and noone was ready to agree to lower the price. 

Aim of my post is to think - Who is the target group of Mardilaat and who might be the potential buyer?Or is it just a show where you can get inspired by creative people?