Koomikud tegutsevad jälle

Eile käis jälle väikest viisi kino meil õues. Nimelt sattusime koertega jalutama hetkel, mil meie auul oli massiliselt kaetud lastega. Piisas vaid oma nina ukse vahelt välja pistimisest kui tänava ühest otsast hakkas kostma : "Blacky-Suska! Blacky-Suska!" ja niiviisi kajana liikus see nimepaar tänava ühest otsast teise, saades pisut lisa ka rõdul askeldanud mehistest lapsevanema häälest, kes oma võsu järele osatas.

Kõige suurem sõbranna haaras kohe ohjad ehk soovis ise Blackyga jalutada. Kuna B on reeglina selline rahulikum, siis ma lubasin. Aga Blacky märkas selleks hetkeks juba naabrikassi ning otsustas mitte sammugi paigast liikuda. Nii võiski näha õues pisikest tüdrukut, kes kõigest jõust üritab edasi tirida paksu koera, kes omakorda istub maas nagu oleks tal nael kaasas. Kael pikal ja pee raudselt maas kinni. Kui mina ikka ei tule, siis mina ei tule. Ärgu isegi mitte unistatagu! Teine tirts oli hakkamist täis ja valmis tagant lükkama aga see maadamile ei meeldinud. Suurest pahameelest tehti siis mõned sammud aga jalutamisest oli asi kaugel.


Mina samal ajal maadlesin allameetristega jalutamisõiguse üle. "ise! ise! ISE! ainult mina-mina-MINA!" Lõpuks ikkagi said asjad nii kokku lepitud, et rihm oli minu käes ja vahelduva eduga kuni kolm last rihmast kinni hoidmas. Igaüks muidugi tirimas omas suunas ja liikumas vastavalt Suska tempos, mis oli kassi tõttu hüplik ja järskuste nõksudega. Lõpuks sai pisem rihmaga kogemata vastu lõuga ja lahkus dramaatilisi toone esile tuues ja millegipärast kätega selga kinni hoides. Ilmselt suurest pettumusest tingituna läks meelest, mis koht see tõsiselt ikkagi "haiget sai".

Kuigi see melu kestis ei rohkem ega vähem kui vast 15minutit, olin ma tuppa laekudes laip.


Öösel aga kahtlustasin, et Suskin on elanud sisse Alice imedemaasse ning hankinud omale kuskil kasvu suurendamise vedelikku. Ma olin öösel ärgates täiesti veendunud, et mul kõrval laiutab dogi. Ei ole võimalik, et üks nii pisike koer on suuteline niiviisi laiutama! Ammu pole ta voodisse magama kobinud aga ma ei tea, mis see eile oli. Terve õhtul jooksul ei suutnud ta mind silmist lasta ja piisas hetkest, mil ma pea padjale panin kui sinna kõrvale pressis sõna otseses mõttes loom. Pressis 100%, ses mõttes et millimeetrit ka ei jätnud hingamisruumi. Ma rullisin teda vist korduvalt küll voodist minema, siis akna suunas kaugemale ja seejärel jalgade juurde. Järgmisel hetkel ärkasin jälle sellepeale, et mingi paks karvane elukas pressis end vastu minu selga. Kas tõesti tal oli külm?! Septembrikuus?! Õudsad loomad, ausõna.

Hommikul lahkudes aga jäi minust maha selline vaatepilt - olin kogemata piraat-pardi vaiba sisse rullinud. Tõeline gäng elab siin, midagi pole kosta.