Statistika mõttes panen kirja, et alates pühapäevast on olnud plusskraadid ning lumi hakkas lõpuks sulama. Ümberringi on veel pisut poolemeetriseid hangi aga hange põhjas on lume-vee segu. Pori on meeletult ja vihma sajab. ILus puhas lumeaeg on läbi, iga jalutuskäik võrdub käppade küürimisega ja see on tüütu. Hakkame nüüd kõik kiruma, kui vastik porine see kevad on :D
Hommikul oli tüng. Tulime oma tavapärast jalutusteed, oli küll vesine aga siiski tundus eemalt, et talve jooksul kinni tambitud rada on ehk läbitav, kuigi väga vesine ja jäine. Juhtus aga nii, et üks jäine osa sellest oli lahti ja mingil hetkel hulpisin shotikad kahekesi nagu kaks pingviinipoega Lolo seiklustes. Suskin oleks ehk isegi edasi hüpanud, kuna tal oli bottle delivery järjekordselt hambus. Blacky aga keeldus kategooriliselt liikumast vee suunas, nii et jäi üle vaid tagasi pöörduda. Mõltesin siis, et lähme üle lumevälja, et seal kohati muru väljas juba, peaks kannatama küll. Ka seegi katse lõppes meile nurjatult, nimelt lume all oli paks veekord ja shotikad vajusid kaelani soppa. Lohistasin kiirelt nad sealt läbi ja jooksime tuppa sooja. B istus pärast lambanahal, suure pleedi sisse keeratuna. Sähh sulle kevadet :P
Tubased tegevused on seega aus. Endiselt läheb loosi kopra tapmine, mis seisneb selles, et koprale on selja peale kangutatud auk, kust saab kiskuda hoogsalt välja kogu valge vaht. Seejärel saan mina kasutada kobrast käpiknukuna ja teha nägu, et kobras ärkab ellu. Tõenäoliselt mu naabrid arvavad juba, et ma piinan oma koeri, sest need röögatused ja mörinad, mis sellele elluärganud koprale kõrva karjutakse, on lihtsalt kujuteldamatud. Seetõttu ei saa seda mängu kaua ka mängida. Lõpetuseks topin koprale sisu sisse tagasi ning panen mänguasjakasti. Et järgmisel päeval otsast alata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar