Ahh kus mulle meeldivad sellised ilma horisondita pildid nagu siin Ysolda blogis on. Ilmselt on lapsepõlvemultikas "Siil udus" oma kustumatu jälje jätnud. Salapära ja teadmatus, sekka pisut unisust ja eraldatustki. Udu eraldab ja peidab.
Jälle üks neist päevadest, kus tahaks olla mujal, elada teistsugust elu ja teha hoopis midagi muud.
Läheb üle?
Muusika leevendab nagu alati. Ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar