Eile käisin koertega maal korraks. Blacky oli linnaskäigust väsinud ja läks oma lemmikkohale magama - voodisse, pea padjal. Suskin sahkerdas köögis emaga, lootuses saada midagi hamba alla. Lõpuks leebusin ja lubasin anda pool porgandit.
Vahetult enne porgandiaktsiooni oli seltsimees B jäänud magama nii sügavalt, et suutis ema ära ehmatada. Peale kolmandat hüüet kostus porin ja paar sabakolksatust, noh et magan-magan ja ega ma ei tule, tooge või kraana.
Asusime sööma ja Suskinile hakkas ema lõikama porgandit pooleks. Hetke pärast oli laua ääres B nagu kummitus. Meist keegi ei kuulnud, millal ta tuli. Tavaliselt käib ta nagu sajakilone loom, raske jalaga tugevalt maha vajutades. Aga nüüd, palun väga, ei mingit und ega müdistamist. Antagu ja kohe! Kuna meil on maal kasvanud porgandit jube magusad sel aastal, siis sai ta ainult pisikese jupi. Aga no asi seegi, söödi ära, vahiti veel pisut ülbel ilmel ja marsiti tagasi magama.
Teine teema, mille üle ma siin mõtisklusainet olen saanud, oli hoidja juures olemine. Ma olin kuni eelmise aasta suveni kindel, et Blacky ei ole see koer, kellele meeldiks külas olla pikemalt kui minuga koos on hädapärast vajalik. Suskin tundus olevat teisest puust. Kuidagi aga kujunes nii, et alates septembrist peavad mõlemad koerad vahel siiski hoidja juures käima. Esimene kord olin mina ikka väga põdemas ja mõtlesin, et kuidas tal ikka läheb. Suskin oli selleks hetkeks juba kogenud mutt ja temal läks alati hästi :). Olin ära ligi 4 päeva ja sain tagasi täiesti relax koerad. Ei mingit stressi ega ülevoolavat rõõmu minu saabumise üle :D.
Sel nädalal läksid kutsid külla juba teistkordselt. Mõtlesin, et üks kahest, kas ei taheta üldse minna või minnakse hea meelega. Kolm korda võite arvata, mismoodi läks :). B marssis tuppa, mörises rõõmust, lasi end nässerdada ja sasida. Nõudis süüa ja tundis end omas elemendis. No ei mingit muret.
Reedel läksin järele, sama reaktsioon. Ahah, tulid, ok, lähme siis. Istus autosse ja hakkas tähtsal ilmel aknast välja vaatama. Ei mingit probleemi :D
Nii et vahel on need muretsemised meie, inimeste, eneste kahe kõrval vahel. Mind ajab siiani muigama vaatepilt tähtsalt istuvast koerast, et no lähme siis nüüd kui juba tulla taipasid. Et siis nii lihtne see ongi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar