Uisutajad

Hommikused jalutuskäigud on vahel suht rutiinsed, olenevalt ilmast võiks öelda isegi, et motiveerimist vajavad. Käime muidugi, igal hommikul ja vapralt aga distants ja selle pikkus on varieeruvad. Täna märkasin, et liuväli on täielikult käest ära, puhastamata. Tundub, et sel aastal pole see nii pop paik kui eelmisel, siis ikka võis igal õhtul näha hokimängijaid sebimas. See selleks.

Igatahes oli see hea võimalus, et oma lärmurid sinna jooksma lasta. Kui muidu loivatakse paksus lumes nagu kaks urust välja aetud karupoega, siis liuvälja mainides läheb samm reipaks. Isegi suurest lumisest künkast said ilma abistava toeta üles. Elevus annab tiivad.

No oli siis keegi sinna liuväljale lohistanud kaks suurt autorehvi, mis tundusid kohutavalt kahtlased ja mida tuli minna "tapma". Enne hammaste sisselöömist aga tuli käia suure kaarega ümber rehvide, teha sellist häält nagu murraks tapjakoer jänest, hüpata neljal käpal ümber rehvi ja alles seejärel riskida hammastega proovimist.
Nalja hakkas saama siis kui ma rehvi üles tõstsin ja liikuma lükkasin. Kuna see seisma jäädes lendab ju pikali, siis joosti sellega kaasa aukartust äratavas kauguses aga piisavalt lähedal, et kukkudes kohe hambad taha saada. Ja seda kisa oli oi kui palju :P Asjasse mittepühendatud inimestele võib tunduda, et shotikas on üks kohutav loom. Jämeda mörinaga lõrisev, tõsise pilguga ja jaht käib ikka täieliku kirega. Shotikaomanikud aga teavad, et see on lihtsalt mäng. Loomulikult arvavad penid, et nad on vähemalt dogisuurused ja saavad sellise pisiasjaga nagu suure auto rehv vabalt hakkama. Isegi kui peale korduvaid katseid ei liigu see kolakas mitte mingis suunas, ei tohi jätta jonni. Pigem tuleb tõsta veel suuremat kisa ja lennata peale veel suurema entusiasmiga. Kuni koeraomanikul kõrvad huugavad ja ta tõrkuvad penid koju lohistab.

Oi see kodutee peale sellist innukat mängu on jõle. Tõenäoliselt on meie trajektoorilt täheldatavad kaks jälge - nelivedu küüntega ja tagasillavedu pee peal. Vahepeal märgistamised, lumes sonkimised, püherdamised. Lõpuks päästis meid kojamehe kass, kes oli omaniku tööle saatnud ja jalutas pahaaimamatult mööda teeotsast, mille mõõtmisega me parasjagu tegelesime. Piisas sekundist, et kassi saba näha ja igasugune neli-und tagasillavedu kadus. Hingasin kergemalt, kaks kolmandiku koduteest oli seega läbitud. Viimane lõik on paras kahe-shotika-kanal. Lükkan nad sinna sisse ja siis kõnnin ise sabas. Vajadusel saab peest edasi lükata kui need lumeuuristamise pausid ja passimised liiga pikaks venivad.

Me olime õues täna vist tund aega aga kui see oleks nende teha olnud, siis oleks sinna otsa vabalt teine tund otsa venitatud :P